/nginx/o/2012/12/08/1474786t1h85e7.jpg)
Kui kilo odavamaid verivorste saab kätte vähema kui kolme euroga, siis kallimad võivad maksta üle seitsme - kust tulevad nii suured hinnakõikumised?
Verivorstide hinnavahed tulenevad peamiselt soolest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
tria Balticu juhi Olle Hormi sõnul tuleb verivorstide hinnavahe peamiselt soolest: kas on kasutatud lamba-, kollageen- või seasoolt. Lambasool on kõige kallim, selle kilo ise maksab juba üle euro, kirjutab Õhtuleht.
«Lambasool on ka peenike ja seetõttu kulub seda kilo vorsti tegemiseks rohkem kui jämedamat seasoolt,» selgitab Horm. Samuti on peene vorsti tootmine kallim: tunnis teevad töölised 300–400 kg seasooles vorsti, lambasooles vorsti tuleb liinilt selle ajaga vaid 80–120 kg.
Ka Rakvere lihakombinaadi turundusjuht Triin Lõoke kinnitab, et lambasool võib moodustada isegi üle 40 protsendi verivorstide hinnast.
Lambasoole aseainena on kasutusel veel kollageensooled, mis on ka looduslikku päritolu - neid tehakse veise siseorganitest. Hormi sõnul on kollageensooled lambasoolest odavamad ja seasoolest kallimad.
Hinda tõstavad ka verivorstidega koos pakendisse pandud peekoniviilud, lisaks pannakse vorstitäidisesse suitsusealiha, seapekki, kamarat - mida rohkem lihakraami, seda kõrgem verivorsti kilohind tuleb.