Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/12/07/1473698t1h0f20.jpg)
2012 aasta lõpp. Käin poes nõutuna ringi ja vaatan järjest kirjumat valikut mängukonsoole. Tahaksin neid kõiki, aga piiratud eelarve ja kaine mõistus keelab kätt pangakaardi järele sirutamast. Millise ma siis valin? Millised on paremad, millised kehvemad? Toon järgnevalt välja hetkel müügil olevad konsoolid ja nende põhiomadused. Muuhulgas annan pikema ülevaate ka hetke pesamunast, Nintendo Wii U-st.
Klassikaline Nintendo Wii - odav ja hea
Kui hetke rahaline olukord pole just kiita, on Wii väärtuslik ost, sest selle hinna eest saab mängulusti küll ja veel. Wii sobib eelkõige lastega peredele, mitte aga niiväga hardcore mänguritele, kuna Nintendo ei pannud Wii loomisel oma põhirõhku mitte graafikale ja pildi vastavusele reaalsusega, vaid hoopis uuenduslikkusele ja mängitavusele. Ja see tuli neil hästi välja. See on hetkel enimmüüdud konsool maailmas.
Wii võtmeelemendiks on see, et lisaks tavapärasele nuppude vajutamisele puldil, saab mänge mängida pulti liigutades (tegelikult ongi kõik Wii mängud pigem puldi liigutamisele orienteeritud).
Teleka juurde paigaldatavad infrapunasensorid tuvastavad ära pultide Wiimote ja Nunchuck (üks ühe ja teine teise käe jaoks) liigutused, mis ajab rätsepaistmes, vastu teleriekraani litsutud ninadega lapsed püsti ja telerist eemale. Mängides tennist, pesapalli või näiteks poksimist, tehakse mängu juhtimiseks käes olevate pultide ja ülakehaga piisavalt liigutusi, et kahe tunnise mängimise järel surmväsinult voodisse kukkuda (kvaliteetaeg lastevanematele).
Pultide küljes on turvapaelad, mis ei lase pultidel vehkimise käigus käest minema lennata. Mängimine on väga lõbus ja kaasahaarav, eriti, kui mängijaid on mitu. Lisaseadmetena müüakse Wiile erinevat varustust, näiteks Wii Balance board, sensorplaat, mis pannakse jalgade alla ja mis suudab tuvastada mängija kaalu ja tasakaalupunkte. Selle jaoks on Nintendo välja andnud erinevaid mänge, mis seda toetavad. Näiteks erinevad lumelauasõidu simulaatorid, kus mängija peab ennast reaalselt kallutama, juhtimaks teleris näha olevat lumelaudurit. Kaalulangetamiseks Wiid väga efektiivseks ei peeta, kaalu säilitamiseks aga küll. Konsoolil on olemas Wifi tugi, et saaks mängida ka üle võrgu, teiste Wii omanikega.
Plussid:
*Taskukohane hind
*Aitab vormi hoida
*Online mängimine tasuta
Miinused:
*Vajab mängimiseks suuremat sorti ruumi
*Puudub kõrgresolutsiooni tugi, mängude graafika jätab soovida
Sony Playstation 3 - pilt nagu elu ise!
Kui Sony Playstation 3 müügile paisati, pani see ka tulihingelised lauaarvuti fännid huulde hammustama, sest konsooli graafiline võimekus oli lihtsalt vapustav ja on seda siiani. Kui sulle on mängude juures oluline, et pilt oleks võimalikult reaalne ja tõetruu, tahad sa endale PS3-e, mitte midagi muud.
Mõningate mängude graafika on niivõrd hea, et peatad hetkeks mängimise, et lihtsalt omaette imestada, kui tõetruu ja kena võib üks mäng välja näha. Konsooli sünd ulatub sügavasse krooniaega ja kui see müügile tuli, mäletan selle hinnaks olevat ca 10 000 krooni. Tänapäeval saab korraliku PS3 konsooli kätte 240 euro eest, mis on juba tunduvalt parem pakkumine. Suureks plussiks on see, et kui kodust on puudu ka blu-ray mängija, siis saab PS3 konsooli ostes lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, kuna PS3 kasutab meedia edastamiseks justnimelt blu-ray plaadilugejat.
Aja möödudes on Sony oma konsooli ka täiustanud, lisades sellele Wii-le sarnase liikumistundliku puldi «Move». Samuti, jälgides televiisorite loomulikku arengut, kinkis Sony kõikidele õnnelikele PS3 omanikele ka võimaluse 3D-mänge nautida (seda siis eeldusel, et klient omab ka 3D-toega telerit, mis seda kuvada suudaks).
Kõige viimane rõõmusõnum tuli eelkõige kitarristidele, kelle jaoks loodi mäng «Rocksmith». Mängimiseks saab PS3 külge ühendada pesuehtsa elektrikitarri, et ekraanil olevate juhiste järgi läbi aegade loodud kuulsaid palasid mängima õppida.
Playstation 3 tavapult on juhtmevaba, seega istumiskaugus telerist ei ole juhtmetega piiratud. Loomulikult on konsoolil olemas Wifi tugi ja oma veebikeskkond Playstation Network, kuskohast on võimalik alla laadida mängude demosid, videoid ja muud väärtuslikku kraami, nii et kui raha jätkub esialgu vaid konsooli jaoks, siis mõnda aega saab ennast ka niiviisi lõbustada. Paraku ei ole siiamaani loodud meie regiooni toetust konsooli veebikeskkonnale ja seega tuleks konsooli registreerimisel võrku valida oma koduseks aadressiks kas inglismaa või soome suvaline aadress.
Plussid:
*Mängude väga hea graafika
*Toetab HDMI liidest ja kõrgresolutsiooni
*Mängib Blu-ray plaate
*Online mängimine on tasuta
Miinused:
*Mängude hind on võrdlemisi kallis
X-BOX 360 ja Kinect - Pultidevaba maailm
Kui Wii tuli esimesena välja liikumissensoritele vastava puldiga ja Playstation sellele oma Move puldiga vastas, oli Microsofti ja tema Xbox360 poolt pikka aega vaikus. Kaua tehtud kaunikene tasus ennast aga kuhjaga ära ja Microsoft hämmastas maailma Kinectiga.
X-BOX 360 külge ühendatav erinevate sensorite ja kaameraga varustatud adapter lubab mängijal seista teleka ees ja juhtida mängus toimuvat, kasutades selleks kogu keha. Sensor on üllatavalt täpne ja suudab tuvastada pisemadki liigutused. Menüüs liikumine toimub viibetega ja on võrdlemisi lihtne.
Kui Wii puhul on spordimängude mängimine väsitav, siis näiteks sõbraga «Kinect Adventures» mänge mängima hakates tuleks dušikabiin, rätik ja vahetusriided läheduses hoida, sest nende mängude mängimist võib võrrelda üpris korraliku trenniga, kuna kui soovid sõbrale «pähe teha», pead selleks hüppama, keha kallutama, kummarduma, kätega vehkima, jalgadega vehkima ja seda kõike vaheldumisi, väga väikese intervalli tagant. Loomulikult ütleb see ka seda, et soovitatav oleks neid mänge mängida suuremas ruumis. Tõeliselt lahe mängukogemus garanteeritud! See pole aga kõik, mis Xbox360-l pakkuda on.
Sarnaselt Playstation3-le on ka X-BOX 360-l väga võimas «mootor» sees, seega pakub see ka mängude graafika osas väga tugevat konkurentsi ja mõningate mängude puhul on kasutajad kahevahel, kumma konsooli peal pilt tegelikult parem on. Ka X-BOX 360 omab oma veebikeskkonda, milleks on XBOX Live. Ka Xbox LIVE puhul pole meie regioon veel toetatud ja toimida tuleks samamoodi, nagu PS3 puhul: registreerimisel valida koduseks aadressiks mõni suvaline soome või inglismaa tänava aadress.
Plussid:
*Puldivaba mängimine
Miinused:
*Konsool on kohmaka disainiga
*Jahutus teeb teistega võrreldes võrdlemisi kõva lärmi
*Online mängimine on tasuline/kuumaksuline
Wii U - uuem, innovaatilisem, parem
Käib kibe võitlus teleriekraanil, kuni äkki, keset kõige põnevamat kohta, astub tuppa sisse isa ja ütleb: «Poiss, lõpeta nüüd mängimine, AK uudised hakkasid!». Võidurõõmsa näoga istutakse aga, konsooli pult käes, toas edasi, kuna konsooli pilt on nagu võluväel hüpanud teleriekraanilt puldi ekraanile ja lapse mäng jätkub, hoolimata sellest, et surmtõsine uudisteonu teleriekraanil on monotoonsel toonil oma saadet alustanud. Täpselt nii! Senikaua, kui Wii U Gamepad on konsoolist vähem, kui ca 30 m raadiuses, ei ole vahet, kas mäng kuvatakse teleriekraanile või otse puldi peal olevale, puutetundlikule ekraanile. Ja see toimib nii kõikide Wii U mängudega.
Kogu Wii U olemus keerleb ümber uudse, Wii U Gamepad mängupuldi. Liikumissensorite ja puuteekraaniga varustatud pult lisab konsoolimängudele uue dimensiooni ja võimalused. Näiteks lubab mängupuldil olev puuteekraan teleri ekraanilt kogu sõnalise ja numbrilise info puldile «ümber kolida». See tähendab, et tulistamismängudes kuulide arv relvas, mänguala kaart, tegelase taskus olevad esemed jms kuvatakse nüüd hoopis puldi ekraanile, mis jätab kogu visuaalse poole mängust teleris võimalikult puhtaks ja reaalseks.
Mitmekesi mängides saab võtta kasutusele asümmeetrilise võrgumängu kogemuse. Olles ühes ja samas mängukeskkonnas, annab WiiU Gamepad ühele mängijale mängust teistsuguse reaalsuse, kui tavalise puldiga mängijale. Mõned kriitikud peavad seda halvaks ja ütlevad, et see annab ühele mängijale samasuguse eelise, nagu seda andis «stardipult» kõige esimest Super Mario Brosi mängides, kuid paljud ootavad põnevusega, milliseid mänge Nintendo justnimelt sellisteks juhtudeks välja toob, sest nad lubasid selles osas vaeva näha.
Veel üks kingitus Wii U Gamepad’i puhul on see, et kui varem kahe- ja rohkema mängija puhul jagati teleriekraan pooleks ja mitte kumbki ei näinud oma poolt väga korralikult, siis nüüd on võimalus, et üks mängija (tavalise puldiga) vaatab mängu telerist ja teine Gamepadi pealt. Kui Wii lubas maksimaalselt 4 mängijat ja pulti, siis WiiU toetab 5 samaaegselt ühendatud pulti.
Puuteekraaniga WiiU Gamepad’e võib Wii U külge ühendada maksimaalselt kaks, ülejäänud peavad olema kas klassikalise Wii puldid või uued, spetsiaalselt Wii U tarbeks müügile tulevad uued Wii U Pro puldid. Need on täiesti tavalised, klassikalised, kangikeste ja nuppudega puldid, mis paljude arvates meenutavad oma kuju poolest kaunikesti X-Box360-ne pulti. Wii U Gamepadil on 6,2 tolline puutetundlik ekraan, resolutsiooniga 854x480, liikumissensor, güroskoop, infrapunasensor, magnetvälja sensor, NFC (Near Field Communication) ja kaamera.
Hoolimata sellest, et Wii U ei ole välja töötatud selle tagamõttega, et teistele hetkel turul olevatele konsoolidele võimsuse poolest «ära panna», sisaldab konsool tahes-tahtmata ka hetkeseisuga natuke paremat ja võimsamat riistvara, kui X-boxil või PS3-l. Uuel konsoolil on olemas kauaoodatud kõrgresolutsiooni tugi ja HDMI-liides. Konsool ei loe Blu-ray ega DVD-plaate, kuigi kasutatavad plaadid mahutavad maksimaalselt kuni 75Gb meediat.
Nintendo vabandab ennast välja sellega, et ülalmainitud võimalused on inimestel juba niikuinii enamjaolt olemas ja mängukonsool on ikka eelkõige mängimise jaoks mõeldud. Eks selles mingi väike tõetera ka ole, kuid pean seda isiklikult ikkagi pigem üheks miinuseks. Wii U toetab ka 3D funktsiooni, niiet, kui ostate Wii U ja telekas on veel vana, siis võiks juba mõelda ka uue 3D teleri peale, kuna ka nende hinnatase muutub järjest taskukohasemaks. Sellisel juhul saab uuest konsoolist viimase välja võtta.
Nagu juba eelnevalt võis ridade vahelt välja lugeda, toetab Wii U tagasiulatuvalt kõiki tavalise Wii lisaseadmeid ja mänge, seega kui majapidamises on juba tükk aega olnud hunnikute viisi Wii mänge, Wii Remote Plus puldid ja Wii Balance Board, saab need Wii U soetamisel uuesti kasutusele võtta. See tähendab, et kui oma vana Wii uue ja uhke Wii U vastu välja vahetada, ei pea kohe hakkama raha lisaseadmete peale kulutama ja mitmekesi mängimiseks on eeldused juba loodud.
Wii U tuleb müügile kahes versioonis: Basic pack ja Premium pack. Basic pack sisaldab 8 Gb sisemäluga konsooli, Wii U Gamepadi, toiteadapterit ja HDMI kaablit. Premium pack sisaldab 32 Gb sisemäluga konsooli, Wii U Gamepadi, toiteadapterit, infrapuna sensorit, HDMI-kaablit, Wii U konsooli alust, Gamepadi alust ja Nintendo Land mängu.
Lõpetuseks võib öelda, et konsoolide maailm on muutunud äärmiselt kirjuks ja ajad, mil otsustamine oli lihtne, on ümber saanud. Tulihingelised mängurid ostavad endale kindlasti just kõige uuema, Wii U, kuna sellel on olemas praktiliselt kõik omadused, mis teistel olemasolevatel. Samuti pakub see võimalusi, milliseid varem olnud pole. Kellel pole võimalust või ei soovi sellise meelelahutuse peale liialt raha kulutada, valivad tõenäoliselt mõne vanema põlvkonna konsooli ja jätavad Wii U ostmise tuleviku peale, või jäävad ootama uuemaid konsoole Microsoftilt või Sony’lt, mis peaks esmaste kuulujuttude põhjal saabuma 2013 aasta lõpu poole.