Reisisuveniir võib kaasa tuua pahanduse

Maksu- ja tolliameti tollikorralduse peaspetsialist Elika Brosman demonstreerib püütoninahka, mis on Eestis­se jõudnud illegaalseid teid pidi ilmselt sooviga õmmelda need mõnele prouale ihuehteks. Foto: Mihkel Maripuu

Puhkusereisilt heauskselt ostetud suveniir võib tollis kaasa tuua pahanduse.

«Oleme nüüd mitu aastat käinud ka turismimessil, et seiklushuvilised oleksid võimalikult hästi teavitatud, mida nad maailma avastades tohivad kotti pakkida ja mida ei tohi. See on tegelikult väga oluline,» räägib Elika Brosman.

Alates 1. detsembrist 2008 on reisija pagasis väljastpoolt Euroopa Liitu kaasatoodud kaup (v.a alkohol, tubakatooted ja kütus) maksudest vabastatud, kui see on mõeldud isiklikuks kasutamiseks ning kauba koguväärtus ühe isiku kohta ei ületa 300 eurot, lennu- ja merereisijate puhul 430 eurot.

Sellegipoolest on oluline teada, et paljude loomsete ja taimsete kaupade puhul kehtivad kindlad piirangud – mõnel juhul tuleb taotleda ka eraldi luba. Nõuete täitmata jätmise korral peab kauni ja hinnalise meene jätma piiripunkti, kus tolliametnikud selle konfiskeerivad. Sama säte kehtib ka postisaadetistele.

Eestlaste meelisesemed

Eestlaste meelisesemete tutvustamiseks avab Brosman suveniiride hoiustamiseks mõeldud spetsiaalse Taanist saadud halli metallkirstu, mis meenutab aardelaegast.

Esimesena võtab ta sealt välja ja asetab lauale hiiglasliku kilbi. Tegemist on nimelt väljasuremisohus merikilpkonna kilbiga, millega kauplemine on absoluutselt keelatud. Sellegipoolest kipuvad inimesed looma kilpi tema päritolumaadest kaasa tooma. «Peamiselt seinakaunistuseks, kuid isegi ehteid tehakse sellest kilbist,» räägib spetsialist.

Tavapärasteks huviobjektideks on eestlaste jaoks Brosmani sõnul teokarbid ja korallid. Viimaste puhul on lugu keeruline, sest eluskorall on kaitse all ning kaasa teda võtta ei tohi. «Aga kui sa juba võtad ta veest välja, siis ta ju kohe kivistub,» selgitab ekspert. «Nõnda on raske kindlaks teha, kas ta oli surnud juba rannas või pidi keegi tema pärast sukelduma.»

Brosman juhib tähelepanu laekast võetud korallile: «See fossiil ise on küll surnud ja tema toomine ei teekski halba, aga kui ta meile toodi, olid siin peal punased korallid, mis on veest püütud.»

Teokarpide puhul tuleks meeles pidada, et eksootilisi rõõneskarpe tohib igaüks endaga kaasa tuua kolm komplekti. «Rõõneskarbi puhul lisandub ka teine piirang, sest karp võib tohutu suureks kasvada,» selgitab Brosman. «Noh, selliseks (sirutab käed täies ulatuses välja – L. V.). Neid päris suuri, üle kolmekiloseid pole lubatud üle piiri vedada.»

Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide hulka kuuluvaid isendeid, samuti nende osiseid ja neist valmistatud tooteid on lubatud tuua ainult vastavate lubade olemasolul.

Viimaste aastate üks menukaupadest on kummaline pudel, mis sisaldab endas värvilist vedelikku ja surnud looma keret. Tavaliselt topitakse pudelisse kobrasid, skorpione ning bambuseid ja ženšenni juurikaid.

«Siin on tegelikult tegemist ka tarbija petmisega ja kaubamärgi võltsimisega,» kinnitab tolliametnik. «See siin sees pole üldse mitte kobra. Alguses läksime ka meie õnge. Selle mao sisse on nimelt pandud traat, millega tehakse kliendi petmiseks tavalisest ussikesest uhke kobra,» jutustab Brosman, kes ei tea, kas pudelis sisalduv vedelik üldse juua kõlbab.

Populaarsed on ka kobrakujud. «Kobrale omistatakse ravitoimet,» lisab spetsialist. «Juba tema asendist võib mõelda, et ta on potentsile väga hea ning see aitavat ka reuma vastu. Kui sa ka seda alkohoolset jooki ostad, räägitakse sulle kohapeal kindlasti heast ravitoimest.»

Naisterahvaid huvitavad eelkõige erinevad nahad ja nahast valmistatud tooted. Brosman demonstreerib eksklusiivseid maonahast rahakotte ja krokodillinahast käekotte. Ussinahast kotte müüakse Egiptuses, Tais ja teistes Aasia maades ning mujalgi.

Tihti kiputakse tolliametniku sõnul neid kaupu ka kohapeal ostjale pähe määrima ja öeldakse, et need on igati lubatud. «Siin on meil suured püütoninahad,» jätkab Brosnan, ja rullib nahad lahti.

Nahad osutuvad keskmist kasvu naisest mitu korda pikemaks. «Ussinahk on ilus ja sellest saab palju teha,» teab ta selgitada. «Mõned kogused on väga suured olnud – 700 nahka.» Tihti ussinahku ka värvitakse ja lisatakse sätendust, mistõttu pole liiki hiljem nii lihtne tuvastada.

Krokodillinaha puhul kehtib reegel, et kaasa tohib võtta vaid neli surnud isendit, nende osa või nendest valmistatud toodet. «Kasvandustes suudetakse nende populatsiooni päris hästi hoida,» räägib Brosman.

Kulinaaria ja ravimid

Hull on lugu siis, kui kogused muutuvad lubatust suuremaks. «Meie Taani kolleegidel oli ükskord selline avastus, et autosse oli peidetud nii palju Argentina kaslase nahku, et see moodustas 60 protsenti looma populatsioonist,» toob Brosman šokeeriva näita. «Piirangud on ikka põhjendatud,» toonitab ta.

Elevandiluuga kauplemine on terves maailmas rangelt keelatud, kuid sellest hoolimata leiavad turistid tihti üles igasuguseid elevandiluunikerdusi ja toovad need endaga koju kaasa või tellitakse neid posti teel.

Brosman võtab metallkirstust lagedale eeldatavasti Mustalt Mandrilt pärit raviplaastrid ja pulgakommid. «Siin on näiteks kohe näha, et plaastrid sisaldavad muskushirve muskust ja leopardi luud,» näitab ta. «Pulgakommid on valmistatud seevastu kaktustaimest hoodia, mis on väidetavalt kaalu langetava toimega. Hoodiat kasutatakse palju ka kapslites ja tablettides.» Niisugused ravimid sisaldavadki tavaliselt kaitse all olevate loomade või taimede osiseid.

Brosman selgitab, et kaitsealuseks ei loeta mitte ainult elusloomi ja -taimi, vaid ka nende osiseid, kui on selge, et loom on seetõttu tapetud või taim hävitatud. Tolli- ja maksuamet ei pea selliseid ravimeid isegi laborisse saatma – konfiskeerimiseks piisab tootele kleebitud sildil kirjas olevatest andmetest.

Ravimeid tuuakse palju ka Venemaalt, kus toodetakse karurasva peal mitmesuguseid kreeme ja õlisid; karurasva tarnimiseks on tarvis aga eraldi luba.

Kulinaarias on eriti vene rahvusest inimeste seas populaarne kaaviar, millega kauplemisel on igal riigil ranged kvoodid. Meil tohib musta kalamarja kaasas olla 125 grammi inimese kohta. «Tuur on ju selline kala, kes hakkab marja andma alles siis, kui on 16 aastat vana,» selgitab tolliametnik Brosman. «Need on täitsa vanad loomad. Kaspias ja Mustas meres pole kontroll väga range ja sealt müüakse välja lubatust rohkem.»

Uueks huviobjektiks on ka alligaatoriliha, mida ei saa isegi lubadega sisse vedada. Prantsusmaal ja Belgias pakutakse põrandaalustes restoranides haruldaste loomade liha, näiteks suitsetatud ahvide pealuid. Mida haruldasem on loom, seda kallim ka eine. Eestisse selline komme jõudnud ei ole.

Viimase nelja-viie aasta jooksul on väga ihaldusväärseks muutunud ohustatud ninasarvikud, kelle sarvede eest makstakse turul tuhandeid eurosid. Ninasarvik on nõutud kaubaks muutunud pärast levima hakanud kuulujutte, et tema sarv on hea ravim vähi vastu.

Elusloomadega on Eesti piirivalve pidanud piiril kokku puutuma vähe. «Üks alligaator oli ammustel aegadel,» meenutab Brosman, et loom oli toodud Pärnu kuursaali, kus saadi aru, et temaga ei ole midagi peale hakata. «Alligaator konfiskeeriti ja talle leiti koht Pärnu eraloomaaias, kus ta peaks siiani olema täie elu ja tervise juures.»

Rändavad elusloomad

Eestisse on püütud tuua ka paari lindu ja väiksemaid sisalikke. «Õnneks või kahjuks pole meil haruldaste loomade pidamine väga levinud,» arvab spetsialist. «On aga näha, et lemmikloomi müüvatesse poodidesse tekib uusi liike juurde. Väga populaarsed on meil näiteks maod.»

Naise hinnangul on Euroopas praegu hittloomaks väike värviline mürgikonn, kelle mürk on surmav. Lisaks on Euroopas populaarsed kameeleonid ja laiskloomad ning muidugi suured papagoid, koaalad ja kakaduud. «Need on väga-väga kallid ja haruldased,» ütleb ta. «Eestis ei ole neile lihtsalt klienti.»

Viimasena jutustab Brosman Venemaalt Eestisse veetud kilpkonnast, kes saadeti tagasi endise omaniku juurde. Tolliametnike jaoks osutub suureks probleemiks just konfiskeeritud elusloomadega edasi tegelemine – kõige parem oleks loom tagasi viia keskkonda, kust ta on võetud, ent alati pole see võimalik. Sel juhul otsitakse talle koht loomaaias.

«Mõnes riigis on juhtunud, et avastatakse korraga näiteks mitu tuhat elusat kilpkonna, siis on nendega tegelemine ikka tõsine probleem,» toob Brosman värvika näite.

Eestist väljamineva kauba hulka kuulub ilves ja saarmas, kelle küttimiseks on tarvis eraldi luba. Jahiturism on Brosmani hinnangul Eestis siiski üpris hästi kontrolli all ja jahimeestel on load olemas. Eestist ihaldatakse kindlasti veel hunti, karu, musta toonekurge, kulle ja kakkusid. «Suuremaid avastusi me teinud ei ole. Ekspordis ongi leide tavaliselt vähem,» sõnab spetsialist. Markantsem näide on haruldane ja kaitse all olev jahipistrik, kelle hind küündib vanas rahas üle miljoni krooni. Välismaal on kõrgelt hinnatud ka looduskaitse all olevad orhideed.

Mis konfiskeeritud kaubast edasi saab?

•    Maksu- ja tolliametis kasutatakse konfiskeeritud kaupa tihti õppematerjalina. Palju jagatakse kaupa ka nendele liikmesriikidele, kes on valdkonnas veel uued ja rohelised. Aastaid tagasi toetas Eestit nahast toodetega Taani.

•    «Mitmed loomanahad oleme andnud loodusmuuseumidele,» räägib tolliametnik Elika Brosman. «Hävitada nagu ei tahaks, kuigi ka see on võimalus. Teatud tingimustel lubab regulatsioon meil konfiskeeritud kaupa müüa. Uurisime turuseisu ja leidsime, et sel pole mõtet, kuna tekitaksime turule haiglase pakkumise.»

•    Maksu- ja tolliametil on olemas ka eraldi hoidla, kuhu kaupa paigutada. Suurem kogu on keskkonnaministeeriumis ja keskkonnainspektsioonis. Brosman lisab, et loodusmuuseumi anti ükskord tore lendkoer, kes sarnanes nahkhiirega. «Tema tiivasirutus oli nii suur!» pajatab ta ja sirutab käed maksimaalselt laiali.

Allikas: maksu- ja tolliamet