Vana tara uus elu uhke mööblina

Pärast aialippidelt pehkinud osa mahahööveldamist tuli välja uskumatult ilus materjal. Ragnar Lepik loodab vanast aiast pärit kuuselaudadest tehtud mööbliga kaunistada kogu oma kodu. Foto: Erakogu

Seda, et vett ja päikest saanud vanale tarale võib tahtmise ja pealehakkamisega anda uue elu mööblina, tõestas Soomes elav Ragnar Lepik.

Sel kevadel Helsingist 40 kilomeetri kaugusele Nurmijärvile maja ostnud Lepik otsustas maha võtta pea 30 aastat krunti ümbritsenud kuuselaudadest aia. «Naisega mõtlesime algul, et kütame vanad lauad ära, aga kuna osa neist olid väga korralikud, siis tuli mõte neist kuurisein teha,» rääkis ta.

Kuuriseina jaoks pehkinud osa maha hööveldades avastas Lepik aga, et välja tuli uskumatult ilus materjal. «Puusüsi oli nii kontrastne,» kirjeldas ta. Võrreldes tavalise Eesti maja ümber oleva taraga oli sealne tehtud pisut paksematest laudadest, sest eelmisel omanikul olid suured koerad.

Esimesena asjana saigi valmis laud. Tagantjärele hinnates arvab Lepik, et koos hööveldamisega kulus tal selle tegemiseks kuus tundi. Lauajalad kinnitas ta tappidega, et laud tugevam oleks, on see alt kinnitatud nurgikute ja kruvidega.

Seejärel valmisid telerikapp, seinariiul, paar veiniriiulit, kirstu. Mööbel on viimistletud pähklipeitsiga, mis Lepiku sõnul puusüü ilusti välja toob.

Küsimusele, kas pehkinud lauast tehtud mööbel ka raskust kannatab, vastas mees jaatavalt. Ta tõi näiteks naise vennale tehtud veiniriiuli, mis pudeleid täis pandi ja millega mitte midagi ei juhtunud. «Ma olen püüdnud tikksaega n-ö vigureid välja lõigata, aga kui väga peenikesi detaile tahaks, siis läheb katki,» tunnistas ta.

Lepiku sõnul meeldib talle meisterdada keerulisemaid asju. «Kappi on lihtne kokku panna, aga mulle meeldib teha just selliseid nikerdamise asju,» rääkis ta. «Näiteks tegin kirstu ja selle kaanekaart oli raske kokku hööveldada.»

Igapäevatööna kaminakive valmistav Lepik pole tisleriametit õppinud ja enne aialaudadest mööbli valmistamist oli ta kunagi varem paar kappi kokku pannud. «Mu isa oli tisler ja mingi pilt mul silm ees oli,» rääkis ta.

Oma mööblit hinnates arvas ta, et kadunud isa võiks uhkust tunda. «Mul on üks tuttav soomlasest tisler, kes imestas, et kust ma nii hinnalise mööbli olen ostnud,» ütles ta.

Esimeste asjade tegemiseks kasutas Lepik vaid elektrihöövlit ja liivapaberit. Nüüd õnnestus tal tuttava käest osta ka korralik tislerilaud. Igatahes nüüd pole tema autol enam garaaži asja, sest sinna on sisse seatud kodune puutöökoda.

Küsimusele, kui kauaks ühest aiast mööbli tegemiseks jätkub, vastas Lepik, et esialgu seda veel on. «Loodan kogu oma kodu kaunistada aiast tehtud mööbliga. Aega jääb muidugi napiks, sest seda lauamööblit ei ole eriti kerge teha, kuna üritan ilma kruvideta hakkama saada,» sõnas ta.

Aga kui oma aed peaks ükskord otsa saama, siis juba on Lepik last koolist tuues märganud põllul seisvat lauahunnikut. «Mõtlen, et küsiks naabrilt, mida ta sellega teeb, ja selle võiks ära osta,» arutles hobitisler.

Vahelduseks ostis Lepik saeveskist ka uusi laudu, millest mööblit teha oli mehe sõnul märksa lihtsam. «Uus on ikka uus, aga tulemus ei jää minu meelest nii stiilne,» arvas ta ja lubas katsetada teiste lakkide, õli ja peitsiga. «Nendega saab ka uuest teha vana ja vastupidi,» naeris mees.