Loomakaitsjad: omanik peab tagama loomale ravi

Koer Krässu oli varjupaika tuues kehvas seisus. Foto: Loomade Hoiupaik

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) puutub sageli kokku juhtumitega, kus vastutustundetud loomaomanikud ei taga oma lemmikutele õigeaegset veterinaarabi.

Loomad peavad kannatades piinlema mitmeid kuid ning tihtipeale jõuavad seltsini teated nende kohta liiga hilja ehk nende elu ei õnnestu enam päästa.

Näiteks novembri keskel teatas üks hooliv tallinlane, et toidab ja joodab juba neljandat päeva ühte vana koera, kes ei suuda enam püstigi tõusta. ELSi töötajale avanenud pilt oli trööstitu: see kaheksa-aastane koer oli mõni aeg tagasi teiste koerte käest pureda saanud ning ta oli tugevas alatoitumuses.

ELSi hädajuhtumite lahendamise spetsialist kutsus kohale veterinaari, kelle otsusel pandi koer magama. Looma tervislik seisund oli niivõrd halb, et tema elu polnud võimalik päästa.

Analoogne juhtum leidis Tallinnas aset ka augustis. ELSile teatati, et suur heledakarvaline koer on lühikese ketiga kaugel majanurgas kuudi külge kinnitatud ja veedab oma päevi peamiselt lamades. Koera karv oli pulstunud ning temagi oli tugevas alatoitumuses.

Selgus, et seda umbes kümneaastast loomakest olid alkohoolikutest omanikud näljutanud ligi aasta. Omanikud kirjutasid alla loovutuslepingule ja andsid looma ELSile üle. Veterinaarsel läbivaatlusel kliinikus selgus aga kurb tõsiasi, et koeral on suur kasvaja, mida pole enam võimalik opereerida. Ka selle looma puhul tuli langetada raske otsus – eutanaasia.

Ligi poolsada rikkumist kuus

Seltsile saabub kuu jooksul keskmiselt ligi poolsada teadet koerte väärkohtlemise ja pidamistingimuste rikkumise kohta.

ELSi juhatuse liige Tania Selart toonitab, et looma võttes tuleks tõsiselt kaaluda, kas haigestumise korral on talle võimalik vajalikku ravi tagada. «Loomulikult võib elus ka rahalisi raskusi ette tulla ja loomade raviarved on väga suured, kuid alati on võimalik abi paluda – küsida laenu sõpradelt, sugulastelt, tuttavatelt, pöörduda erinevate loomadega tegelevate asutuste ja organisatsioonide poole või uurida veterinaarilt järelmaksu võimalusi. Mitte kunagi ei tohi aga looma jätta abitusse seisundisse ja lasta tal piinarikkalt surra.»

Selart märgib, et taoliste kiireloomuliste juhtumite puhul püüab ELS võimalikult ruttu saavutada omanikega kokkuleppe, et nad loomast loobuksid, sest see annab seltsile seadusliku õiguse tagada loomale kiireloomulist abi. Kui omanik vabatahtlikult loomast ei loobu, kaasatakse veterinaar- ja toiduamet või politsei. Lõppeval aastal on selts veterinaar- ja toiduametile tehtud avaldustes palunud kaaluda loomade võõrandamist ligi 30 korral.

Õigeaegse ravi peab tagama omanik

Loomakaitseseaduses ja lemmikloomade pidamise nõuete määruses on kirjas, et omanik peab haigestunud või vigastatud lemmikloomale õigeaegselt vajaliku ravi tagama.

Tania Selart nendib, et paraku on reaalsus teine ja tihtilugu jäävad loomi väärkohelnud omanikud üldiselt karistuseta või äärmisel juhul peavad maksma paarisaja euro suuruse trahvi. Taoline praktika vaid suurendab hoolimatust ja võib anda ühiskonnale vale signaali, et loomi võibki väärkohelda.

Seda olulisem on, et hoolivad ja tähelepanelikud kaaskodanikud märkaksid enda ümber abivajajaid ning teavitaksid väärkoheldud loomadest maakondlikule veterinaarkeskusele või ELSile. Sel juhul on ehk lootust, et mõni eespool mainitud juhtumitega sarnane olukord laheneb positiivselt, lähtuvalt eelkõige looma heaolust.