Vastne riigi tippjuht: vahepeal tuleb käia tiir erasektoris

Cybernetica juhatuse esimees Oliver Väärtnõu Foto: Riigikantselei

Esmaspäevast Riigikantselei strateegiadirektori kohale asuv Oliver Väärtnõu nendib, et peab aeg-ajalt saama Eestist ära käia, et näha elu ka mujal. «Välismaale tööle asumine pole sugugi välistatud,» ütleb mees, kes on korra juba Eestisse välismaalt tagasi tulnud.

Väärtnõu on umbes 5 aastat tagasi Riigikantseleis juba töötanud, käinud siis tiiru välismaal töötades Rootsis ja Taanis GTC Technologies AB vanemkonsultandina ning nõustanud Global Trust Councili loomist ning viimased kaks aastat juhtis ta OÜd Eliko Tehnoloogia Arenduskeskus. Järgneb intervjuu Oliver Väärtnõuga.

Kas te pärast sellist ringi ei karda, et riigipalgal igav hakkab?

Ei usu. Kindlasti oli töö Elikos väga huvitav ja väljakutseid pakkuv. Olin seal kaks ja pool aastat ning selle ajaga sai seal küllaltki palju ära tehtud. Tõesti, tagantjärgi vaadates on olnud huvitav periood. Aga nüüd on aeg teha midagi muud.

Usun, et strateegiadirektori ametikoht on samuti väga huvitav, kuid ilmselgelt täiesti teise nurga alt. Kui täna tegelen ettevõtete konkreetsete probleemidega, siis strateegiabüroo vaade on oluliselt kõrgem ja otsest tulemust on palju raskem hinnata. Näiteks, on ettevõtetega läbirääkimisel kõik väga vahetu: kui fookus on paigas, siis on peaküsimus, kas suudad lepingu sõlmida või mitte.

Riigikantseleis on meie töö valitsuse töö planeerimise toetamine, sealhulgas strateegiliste arengukavade koostamise protsessi arendamine Eesti riigis, rahvusvaheliste uuringute monitoorimine, konkurentsivõime strateegia koostamine. Suur osa tegevusest on  ka jooksev valitsuse ja peaministri nõustamine konkurentsi ja majandusarengu küsimustes. Lisaks koordineerime näiteks Eesti-Soome koostööd.

Mis riigitöö juures võlub?

Võlub see töö, mis on huvitav ja edasi viib - see ongi õige töö. Ma ei ütle, et see on just riigitöö või töö erafirmas. Ei välista, et erasektorisse uuesti tagasi lähen.

Kaalusin pikalt sellele positsioonile kandideerimist, sest mul on olnud Elikos väga huvitav. Polnud mingit põhjust sealt ära tulla. Pigem on täna organisatsioon just sellises arenguetapis, kus on näha esimesi töövilju. Riigikantselei konkursile andsin oma paberid sisse viimasel päeval ja kuni lõpuni mõtlesin, et kas ma ikka kandideerin. Kui konkursi võitsin, siis võtsin koha vastu ega mõelnud enam.

Mida te ütlete nendele inimestele, kes riigitööd nagu päristööks ei peagi?

Olen töötanud erinevates riigiametites ja mul on ilmselt vedanud, kuna mul ei ole küll etteheiteid, et seal tehakse vähem tööd. Olen töötanud Rootsis erasektoris, Eestis erasektoris – ma ei saa välja tuua väga suuri vahesid. Muidugi, kui sa töötad erasektoris ja tead, et riskikapitalistid rahastavad sinu ettevõtet kaks kuud ja kui sa selle aja jooksul tulemuseni ei jõua, on kõik läbi, oled nõus ilmselgelt ka öösiti töötama. Niimoodi lihtsalt käivad need asjad sellistel tingimustel.

Endale meeldivaks üllatuseks tundub mulle vahel, et mõnikord ma saan avaliku sektori organisatsioonidelt paremat teenindust kui erafirmadelt. Võta näiteks Maksu- ja tolliamet, keda on mitu korda valitud üheks parima teeninduskultuuriga organisatsiooniks.

Kas välismaale jäämise mõte ei peibutanud?

Ikka mõtlesin selle peale. Ega ma ei välista, et ma välismaale tagasi lähen. Miks mitte, kui tuleb hea pakkumine. Samas – selleks, et välismaale tööle minna, tuleb selle nimel tööd teha. Keegi ei otsi välja Oliver Väärtnõud kusagilt Eesti vabariigist. Kui tahad ikka näiteks Londonisse tööle minna, tuleb kandideerida ja selle nimel tööd teha. Aga ausalt, mingi hetk, kui vahetult tagasi tulin, mõtlesin päris tõsiselt uuesti ära minemise peale. Siis jällegi, lihtne on ära minna. Kokkuvõttes meeldib mulle pigem ära käia - ma pean mingi aja saama siit eemale, et näha, mis toimub mujal. Kuidas elatakse elu teistes riikides.

Kas noored tahavad minna riigitööle või kipuvad nad pigem ära välismaale?

Minu tutvusringkonnas tahavad paljud ajada oma asja, teha oma firmat, ettevõtet. Tahetakse stabiilset ja läbipaistvat riiki, kes ei muuda pidevalt keskkonda, kus reeglid ei muutu ja maksud ei tõuse üleöö.

Täna ei ole mul eriti tuttavaid, kes räägiksid, et nad soovivad avalikku sektorisse tööle minna. Avaliku sektori palgad ei ole ikkagi mingil tasemel enam üldse konkurentsivõimelised. Kui sa tuled erasektori firmajuhi või tippspetsialisti kohalt, on palga kaotus täna ilmselgelt paratamatu.

Kokkuvõttes tundubki, et kui sa riigiametis otsid endale inimest näiteks spetsialisti kohale, siis just palkade väiksuse tõttu on sul võimalik tööle võtta pigem inimene, kes alles alustab oma karjääri. Ta töötab end riigiametis üles, saab pildi valdkonnast, misjärel muutub ta väga atraktiivseks erasektorile, kes ta lihtsa vaevaga üle ostab.

Mida peaks tegema, et riigisektorisse tuleks tööle ka inimesi väljastpoolt?

Avalikud konkursid on endiselt hästi olulised, aga nende õnnestumise nimel tuleb teha tööd. Kui kuulutatakse välja konkurss, kus on kirjas väga spetsiifilised nõuded, peaks konkursi välja kuulutajad läbi mõtlema, mis tüüpi inimest ikkagi kohale otsitakse. Nende inimestega peaks suhtlema, selgitama töö iseloomu -  nendega tuleks tööd teha.

Leian, et on äärmiselt hea, et alates sellest aastast on kõrgemad riigiametnikud tööle määratud tähtajaliselt viieks aastaks. Ma kindlasti pooldan väikses ühiskonnas inimeste liikumist era- ja avaliku sektori vahel ja sees. See tekitab tunnetust ja arusaamist, millised on erinevad väärtused nendes kahes sfääris. Sellel neljal aastal, mis ma olen avalikust sektorist eemal olnud, on minu jaoks äärmiselt suur väärtus. Olen saanud hea pildi sellest, kuidas ühiskond ka teisel pool avalikku sektorit toimib.