Üheks heaks abimeheks värske lume puhul on lumelükkaja. «Lumelükkaja on nagu väike sahk pika varrega, et saaks lund võimalikult kaugele lükata,» rääkis K-Rauta Tondi kaupluse aiaosakonna juht Hannes Hallmets.
Samas tõi ta välja, et väga paksu lumevaipa lumelükkajaga lükata ei jõua. «Kinnistut omaval isikul on sellega väga hea õue puhastada värskelt maha sadanud lumest,» kirjeldas ta. Lumelükkajaga saab ka kühveldada, kuid paksu lume puhul on see raske, kuna lund mahub laiale kühveldajale palju. Lisaks muudab kaevamise keeruliseks pikk vars.
«Inimesed kipuvad mõtlema, et mida laiem labidas, seda parem, aga kui me võtame suure kühvlitäie niisket lund, siis reeglina enamus inimesi jätab kühvli samale kohale, sest see kogus kaalub nii palju,» tõdes Hallmets.
Kõige rohkem läheb talvel kaubaks klassikalisi lumelabidaid. Võrreldes lumelükkajaga on labidas kitsam ja kõrgemate servadega. Seda kasutatakse kaevamise eesmärgil. «Tihti mehed ostavad oma naistele lumelabida, ja mõtlevad, et mida suurem, seda parem, kuna töö saab kiiremini tehtud. Häda tekib siis, kui esimene lumi on maas ja keegi ei jaksa selle labidaga midagi teha,» rääkis Hallmets.
Valed töövõtted
Hallmetsa kinnitusel on nii labidad kui ka kühveldajad väga vastupidavad. Varred on tehtud, kas alumiiniumist, rauast, puidust või komposiitmaterjalist. «Komposiitmaterjalid on üldiselt sellised, mis taluvad kõige paremini lööki ja füüsilist pinget,» ütles ta.