:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2008/12/23/109003t1h7094.jpg)
Marti Aavik: võrdsus poodlemisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähemalt anekdootide ja muidu juttude järgi jääb mulje, et naistele meeldib poodides triivida ja meestele mitte. Võib-olla pole päriselt asi naiseks või meheks olemises, vaid milleski muus, mis teeb ühest inimesest mõnuga ja pikalt poodleja ja teisest pigem ostukeskuste vältija. Kui siiski anekdootidest tuttava, soo ja šoppamise vaheliste seoste kontseptsiooni tõeks pidada, võiks buumi ajal valitsenud olukorda nimetada suureks soolise ebavõrdsuse allikaks.
Tõsimeeli oskan rääkida vaid enda eest. Mul hakkab pea valutama juba pelgast mõttest, et pean kuskil riiulite vahel trügima, järjekorras seisma või müüjalt tulutult asjalikku abi ootama.
Vähemalt minu viimase aja kogemused erinevad kardinaalselt sellest, mida veel aasta tagasi taluma pidi. Müüjad on nüüd igal pool sõbralikud ja abivalmid. Kui midagi tõesti vaja on, saab poodi sisse jalutada ja müüja aitab kiiresti tarviliku asja leida.
Isegi kaubelda on Eesti poodides võimalik. Soovitan kõigil harjumuspärasest arglikkusest loobuda ja julgelt head hinda küsida.
Mida pole toonud hea teeninduse kuud ja muud koomilisevõitu kampaaniad, sellega on hakkama saanud… küllap vist majanduskriis.
Igal juhul väärib asjalik ja sõbralik teenindus ning paindlikkus hinnas kokkuleppimisel majanduskriisist kaasavõtmist ka üleüldiselt helgematesse aegadesse. Naljaga pooleks öeldult suurendaks see ka sugupoolte võrdset kohtlemist.