Itaalia - ühtaegu lummav ja hirmutav

Colosseumi varemed. Keskel on näha areenialune ruumide rägastik, külgedel paiknesid kunagi pingiread, mis mahutasid 50 000 inimest. Üle 400 aasta oli amfiteater Rooma vägevuse tunnistuseks. Foto: Andrus Karnau

Itaalia-reis sai alguse rohkem kui kümme aastat tagasi, kui kohalik rahvateater etendas Tammsaare samanimelise novelli ainetel loodud näidendit. Ma ei mäleta sellest muud kui tohutut nukrust, mille etendus minusse jättis, ja teadmist, et tuleb minna.

Võrreldes mõne minuealisega, kes rahumeeli võib teatada, et 60 riiki on seljataga, olen ma väga vähe reisinud. Lennufirmadest jäi kohe sõelale Air Baltic. Ryanair lendab Tallinnast Milanosse, aga lennuaeg on ebamugav, südaöö paiku. Suvel tegi Estonian Air lende Veneetsiasse.

Aga ameerika netikommentaatoreile seal ei meeldi, liiga niiske ja kanalid haisevad. Air Baltic seevastu lendab väga mugaval ajal, lõunaks Rooma ja varasel pärastlõunal tagasi. Ei pea öösel ega varahommikul end tagant sundima.

Hind oli ka Air Balticul hea, aga kuna ma suutsin lennupäevade valikuga venitada mitu kuud, siis lõpuks hind enam nii hea ei olnud. Air Balticu pagasi lisatasu osutus tagantjärele kingituseks. See sundis kahe inimese nädalavaru riideid ja muud kraami ühte kohvrisse mahutama, et pagas 20 kilo piiresse jääks. Ainult kõige hädavajalikumad asjad. Õige otsus.

Planeerimine algas mitu kuud enne minekut: lennupiletid, hotellid, rendiautod, rongide sõiduplaanid, muuseumite lahtiolekuajad. Kümned arvuti ees küürutatud tunnid. Reisikorraldaja teenuseid kasutades oleks see kõik olemata olnud.

Ekskursioonigrupiga minek võiks olla tore, aga ma ei viitsi ühel päeval järjest 500 kilomeetrit bussis loksuda. Nii tuligi küürutada arvuti ees. Õigupoolest pool aastat ettevalmistusi oli nagu üks pikk reis tundmatule maale, interneti-Itaaliasse.

Haritud inimesele kohustuslik Itaalia ringreis võttis vanasti kaks kuud või isegi pool aastat. Praegu tuleb kõik ühte nädalasse mahutada. Rooma pidi olema esimene sihtkoht. Euroopa tsivilisatsiooni häll. Aga mis edasi? Firenze, Pisa. Äkki ikkagi ka Veneetsia? Capri ja Pompei.

Milano peab ka olema, seda enam, et kui kuupäevad paika said, selgus, et La Scalas on «Boheemi» esietendus. Sinna on võimalik internetist pileteid osta ja need ei olnudki üle mõistuse kallid.
Ma ei ole mingi ooperifänn, aga mind oli viidud paar aastat tagasi Saksamaal «Tosca» etendusele.

Lummav. Kui sai selgeks, et esmalt Rooma ja tagasilend läheb Milanost, oli vaja valida sõiduvahend, et liikuda linnast linna. Rendiauto? Liiga tülikas, peale selle on ameeriklased kirjutanud internetis nutulaule, kuidas Itaalia liiklus on maailma kõige õudsem.

Nad pole ilmselt Lätis või Indias liigelnud. Nali. Itaalia liiklus ei olnud õudne. Aga õige otsus oli valida rong. Mugav, kiire ja odav. Üheksa euroga saaks sõita kiirrongiga, mis kihutab tükati 300 kilomeetrit tunnis, läbi kogu Itaalia. Kui jällegi varakult broneerida. Pileteid pole vaja Eestis välja trükkida, piisab, kui nutitelefonis on pdf-fail, kust kontrolör saab koodilugejaga üle libistada. Moodne ja turvaline.

Hotellide kohta ma ei oska soovitusi anda. Üldiselt on nii, et internetis olevad fotod vastavad tegelikkusele. Rooma ja Milano on kallid. Firenze ja Napoli odavamad. Natuke fantaasiat on ka vaja, et napi info abil kujutada ette kogu hotelli.

Ja selgeks tuleks endale teha, mida tahta. Kas mugavat pesa, kus aega surnuks lüüa või tuba voodiga, kuhu surmväsinuna räntsatada. Ma jäin kõikide hotellidega rahule. Napoli kasin hommikusöök tegi kogemuse võrra rikkamaks.

Rooma hotell oli mugav, mõnusam kui Milanos, aga jäi natuke kaugele. Mõne euro kaugusele, sest taksoga väga palju sõita ei raatsinud. Või tegelikult Rooma hotell oli just õiges kohas. Kui ajaloolise linnaosa turistilõksud olid surmani ära tüüdanud ja hakkas tunduma, et Rooma ei tahaks enam kunagi tagasi, siis jalutuskäik hotellilähedases kvartalis veenis, et Rooma on imekaunis linn, lahkete inimestega.

Palju aega kulus nuputamisele, kas minna tavapärasel puhkuste ajal suvel juulis-augustis või hoopis sügisel. Ma tean, et paljud armastavad kevadist Itaaliat. Septembri lõpp oli aga meie jaoks suurepärane. Ainult ühel päeval küündis palavus 30 kraadini.

See oli üsna kurnav. Enamikul päevadel oli sooja 20–25 kraadi. Jah, nägin, et õhtuti olid roomlased kohvikuis juba kampsunitega. Üsna jahe ikkagi. Ma ei kujuta ette, et oleks suvel 35-kraadise palavusega kusagil Colosseumi varemeis tuianud.

Rooma. Rahasse ülitundlikult suhtuva inimesena jäi Leonardo ekspressrong kasutamata, ikkagi 28 eurot kahele. 10 euro eest sai bussiga. Ei olnud viga midagi.

Esimesed minutid suurlinnade südames võtavad hingetuks. Korraga on ümberringi nii palju inimesi, et ei oska kuhugi minna ega õiget tänavat leida. Tallinna kesklinna unise kulgemisega harjunud inimese asi. Kõik on võõras ja kummaline, aga siis hakkad liikuma, sest meeles püsib juba lapsena õpitud tarkus, et paigal seistes ei leia õiget teeotsa.

Vatikani muuseum läks minust mööda. Meelde jäi laokoon, marmorkuju, mis kõikide õpikute kohustuslik osa, aga muu jäi kaugeks. Liiga vähe ettevalmistust meie kristliku kiriku ajaloo hiilgusse ja viletsusse vaatamiseks või liiga väsinud lennust. Kuulus Sixtuse kabel.

Sada korda loetud. Võimas. Telerist ja kinost rikutuna oleme harjunud lõputult liikuvate piltidega, aga Michelangelo geniaalne töö ilmselt mõjuski aastasadade eest vaatajale kui pöörase kiirusega liikuv kinopilt. Täiskuu tervitas terrassil Püha Peetruse katedraali kupli imetlejaid. Juhuslikult oli meil õnnestunud broneerida piletid reedeõhtuseks külastuseks, mida Vatikan lubab üsna harva.

Kui praktiliste märkustega jätkata, siis Colosseumi ja foorumi külastamine on imelihtne, astud metroost välja ning seisadki kahe jalaga keset ajaloo ilu, paigas, kust kunagi valitseti tervet maailma. Jah, loomulikult maailma teadaolevat osa.

Colosseumi tänapäevase linna heitgaasidest mustaks tõmbunud müürid, mis kohati üsna madalaks lammutatud, mõjuvad ülimalt suursugusena. Ainuüksi varemete nägemine on tuhat korda võimsam elamus kui oskasin ette kujutada.

Nähtud, võiks suunduda lähimat kohvikut otsima, aga ei, inimene kohe peab ostma pileti, audiogiidi ja tõttama müüride vahele, et pettuda. Jah, kahtlemata ehitusinseneridele on väga huvitav kuulata üksikasjalikku ülevaadet kivimurdude ajaloost.

Foorumi varemetel jättis külmaks isegi ühe huvilisterühma giidi jutt, et just sel kohal, kus giid seisis, lebas Caesari surnukeha. Sellepärast olingi ju Roomasse tahtnud, et näha ajaloolist kivihunnikut, mis kunagi oli hoone, kus vandeseltslased noad haarasid.

Naljakas vahejuhtum: Rooma foorumil astus ligi itaallanna ja küsis, kas oleme soomlased. Ei, eestlased, vastasime. Itaallanna väitis, et eestlased ja soomlased pidid olema ainsad rahvad maailmas, kes Rooma kahe o-ga kirjutavad. Eestikeelne reisijuht reetis meid.

Reis Itaaliasse algas, kui rong Roomast liikuma hakkas. Õigupoolest oli alanud juba mõned tunnid varem, kui hotelli lähedalt turult ühe proua käest porgandeid, tomateid, virsikuid ja viinamarju ostsin. Kõik puu- ja köögiviljad maksid väga mugavalt täpselt kaks eurot kilo.

Hea lihtne kaaluda. Või eelmisel õhtul Rooma olümpiastaadionil Roma Lazio ja Genoa mängu vaadates. 70 000 pealtvaatajat mahutav staadion, istusime fännisektoris, kus laul ei tahtnud lõppeda. Itaalia – jalgpallisalli, õlletopsi ja lakkamatult suitsu kiskuva või sigarit popsiva mehe nägu. Ikkagi. Kui Itaalia, siis vältige Roomat.

Napoli raudteejaama esine ja nii mõnedki kohad veel olid hiiglaslikud ehitusplatsid – metroo. Hotelliesine laiem tänav oli pärastlõunal, mil seal varavalgest ametis olnud tänavakaubitsejad lahkunud, nagu prügimägi. Ei, see pole ülekantud tähenduses.

Kõik mittevajalik ja tarbetu kukkus tänavale. Terve kvartal elas sama reegli järgi. Tsivilisatsioonist oli siiski nii palju aimu, et öösel keerutas hotelli ees paar tundi prügiauto. Magada ei saanud, aga tänav sai puhtaks.

Mini on Napoli jaoks suur auto. Fiat 500 on paras või suuremapoolsem. Liikluskultuuri iseloomustab kõige paremini motoroller, kus istuvad korraga mees-naine ja kaks last. Eks see näitab pöörase liiklusega linna turvalisust, kuigi mõlkimata autot me ei näinud.

Elu ja tervisega tulime isegi tagasi, aga paarikilomeetrine jalutuskäik pärast päikseloojangut vanalinna tänavatel, mis vaevu paar meetrit laiad ja kust käis kahesuunaline auto- ja rolleriliiklus, ei unune. Hambad ristis astud edasi, kirud end ja loodad, et ehk õnnestub pääseda rataste alt, aga pähe tilgub vett, tänava kohale majade vahele tõmmatud nööril on äsja kuivama pandud pesu.
Vaesus vaatab vastu.

Tahes-tahtmata satub pilk esimese korruse köökidesse, mida enamasti ei lahuta tänavast isegi aknaklaas, vaid ebamäärane luuk, mis õhtul veel avatud. Ühes garaažis on tööriistad seina äärde lükatud ja vanamehed taovad üksiku kuplita lambi valguses kitsukese laua ümber kaarte. Siin-seal seinaaltarid, kus roosiõite ja põlevate küünalde vahel inimeste fotod.

Itaalia on lõppude lõpuks usklik maa. Pöörase jalutuskäigu lõpuks leiame poekese, astume sisse, et pudel veini ja pisut juustu osta. Vene emigrantide kauplus. Ega seal suurt muud Vene kaupa peale purgiõlle olnud, aga kassas sai itaaliakeelse numbrirodu järel rahumeeli küsida: A paruski možno? Võis küll.

Aktsendi järgi arvasid poepidajad kohe ära, et küllap me Baltikumist tuleme. Suurepärane õhtusöök ühes armsas vaikses restoranis, koha peremees on juba vana mees, jääb tukkuma, aga tema noorepõlve vägitegudest köögis annavad tunnistust ajaleheväljalõiked seinal.

Lonely Planeti reisijuhi autorile Pompei ei meeldinud. Õigupoolest meeldis, aga Herculaneum jättis vägevama mulje. Mõlemad linnad asuvad Vesuuvi jalamil ja aastal 79 pühkis vulkaanipurse nad maamunalt, õigupoolest mattis kuuma tuha alla.

Oliivid ja viigimarjad kaussides laudadel. Pole teada, kui paljudel inimestel õnnestus põgeneda. Või millal täpselt õnnetus ikkagi juhtus. Teooriad ja tõlgendused. Herculaneum oli tõesti muljet avaldav.

Ainus, millest on kahju, et Pompeis välja kaevatud amfiteater jäigi nägemata. Jalutuskäik 2000 aasta vanuses linnas oli mõjus kogemus. Uhked ja lihtsad majad, saunad, poed, sööklad, turuplats, kitsad tänavad ja tempel. Kui fantaasial lennata lasta, võib kergesti jääda mulje, et linnaelanikud on korraks ära läinud. Kalale või Roomasse asjatoimetustele.

Tänapäeva Herculaneum algab kohe väljakaevatud linna servalt. Kaevand ei ole tõesti suur, mõned hektarid, paari tunniga üsna hõlpsasti hoomatav. Tänapäeva Herculaneumis on kortermajad peaaegu niisama tihedalt koos kui 2000 aasta eest hävinud asulas. Linna kohal kõrgub Vesuuv, valmis iga kell uuesti purskama.

Vahemereni on sealkandis üsna keeruline jõuda. Lõputud sadamad, ristluslaevad sealhulgas, puistavad linna joviaalsusest pakatavaid ameeriklasi. Ajaloolisi varemeid lahutab linnast hektarite viisi kasvuhooneid. Nelgid näivad olevat sealne peamine kultuur, mõnes koristatud, mõnes alles tärkamas. Aga vaesus ja vedelev prügi ikka igal pool.

Viimane takistus mereni jõudmiseks on elektriraudteetamm. Ühest kohast läheb selle alt käik ja sealt läbi astudes avaneb õõvastav vaatepilt – meie jalge all suubub merre haisev solgitoru. Puhastamata haisev kloaak otse merre. Ujumispüksid vajuvad sügavamale kotipõhja. Kilomeeter maad eemal sillal ei sega see kalamehi oma hiigelritvu keerutamast. Päike võtab, meri mühiseb lainemurdja taga.

Puhast särki ei maksa reisi peal selga panna või ei maksa loota, et see kaua puhtana püsib. Firenzes ootas meid Uffizi galerii. Kuna broneeritud sissepääsuni oli veel aega, siis heitsime kiire pilgu toomkirikusse.

Turist ei pääse ju teisiti, tuleb tõusta treppidest, mäenõlvadest, jalgsi ja köisraudteega. Toomkiriku kupli tipu vaaterõdu sissepääsu juures oli silt, mis tungivalt soovitas südameprobleemide korral tõusust loobuda.

Mitu sammu see ikka olla saab? 200 juures tuli väsimus, mis saja astme pärast läks veel hullemaks, sest alla tulevad jänkid teatasid, et kokku on üle 500 astme. Sassi läks. Särgi higistasin läbi, aga süda pidas vastu. Imeilus, tuuline, aga kaunis. Itaalia, nii nagu olin kujutanud, aga mitte päris selline.

Uffizi galerii Botticelli saal lõi jalust. Otseses ja ülekantud tähenduses. Turvakontrollis kästi veepudelid loovutada ja kui jõudsime Botticellini, andis janu end tunda. Võrratu, uskumatu, ma ei oleks ealeski arvanud, et mõned maalid võivad olla sedavõrd kaunid.

Kunstiajaloo loengukonspekti ei hakka siia kirjutama, aga kogu vaev ja valu ning kulu sai tasutud. Leonardo, Titian, Raffael. Päev lõppes ühes väliselt kõledas, aga sisu poolest südamlikus taimetoidu söögikohas, mille peremees meile kannatlikult selgitas täidetud focaccia olemust ja eripära. Suurepärane.

Milano raudteejaam on kui Mussolini arhitektuuriline mälestusmärk iseendale. Selle ees seisime kõrvuti ühe Itaalia prouaga ja püüdsime jalgrattahoidikust kätte saada kollast sõiduvahendit. Pätid olid infotahvlid maha rebinud, nii seisime nõutult ega saanud aru, mida teha. Sinna nad meist jäid. Reis hakkas lõpule jõudma. Mõnikord määravad pisiasjad.

Juba Firenzesse jõudes olime omandanud kombe, et kohvikus ei istuta, vaid tühjendatakse tass ja soovi korral ka võileivataldrik püstijalu leti ees. Nii on odavam, aga ma ei usu, et see on peamine põhjus. Ilmselt on põhjus ikka selles, et nii saab kiiremini. Kui juba lauda istuda, siis läheks tunde.

Kõik need road ja eelroad ja joogid. Aga leti ääres käib kähku, tass cappuccino’t ehk ka väike võileib.
Kui Vatikani väravas õnnestus maksta kohvitassi eest kuus eurot, siis mujal Itaalias sai euro ja paarikümne sendiga hakkama. Kui rahast juba nii palju reisikirjas juttu on olnud, siis Itaalia muutis üsna kiiresti suhtumist rahasse. Reisil polnud raha enam tähtis.

Rahast sai tähelepandamatu kõrvaltegelane, mida oli vaja arve maksmisel, jootrahaks, rongipiletiks või kingituste ostmiseks. Raha tegi ruumi elule, igapäevasele lihtsale, aga enamasti üsna maitsvale, et mitte öelda hõrgule elule.

Kui mu mälu nüüd ei peta, siis Daniel Craig oma esimeses Bondi filmis «Casino Royale» tulistab Como järve ääres üht kurikaela, paneb Aston Martini pakiruumi, et kihutada juba järgmise filmi alguskaadreis Sienasse, kus nagu juhuslikult just sel päeval on iga-aastane traditsiooniline kuulus hobuste sadulata võiduajamine.

Pääsenud hobuste kapjade alt eluga, läks Bond vastu uutele seiklustele. Sama võin öelda ka Itaalia reisi kohta. Pääsenud suurlinnade sudusest melust lõi Como järve ja ümbritsevate mägede ilu hinge kinni. Päev pärast meie lühikest matka algasid järvel kiirpaadivõistlused.

Need jäid meil nägemata. Nagu ka Berlusconi ja Eesti lipuke Milano EXPO reklaamidel. Uganda ja Läti olid esindatud.