Kriisikommunikatsioon on valdkond, kus sagedamini eksitakse kui õnnestutakse. Klassikaliste positiivsete näidete seas on firma Johnson&Johnson, kes kogus 1982. aastal üle Ameerika kokku kõik enda toodetud Tylenoli valuvaigistid, et lõpetada mitme inimese surmaga lõppenud tsüaniidimürgitused, mis nende valuvaigistite sisse sokutatud mürgist tekkisid, kuid millega ettevõte seotud ei olnud. Firma kahju oma vastutuse näitamisest oli tollal üle 100 miljoni dollari, kuid hiljem õnnestus turvalisemas pakendis ravim taas edukalt turule tuua.
Millised on aga kriisikommunikatsiooni peamised reeglid? Mida oleks pidanud tegema JK Nõmme Kalju, et ühe mängija narkokriisist võitjana väljuda?
Võta ohjad enda kätte!Esimeste kahtluste ilmnemisel, mis võivad viia suurema meediahuvini ja kokkuvõttes organisatsiooni mainet mõjutada, tuleks võtta initsiatiiv probleemi kommunikeerimisel enda kätte. Kindlasti ei tohiks esmast järelduste tegemist jätta politseile või prokuratuurile või meediale. Ja lootus, et äkki ei puhuta asja suureks, on tavaliselt võrdne lõpliku mainekatastroofiga.
Tunnista probleemi ja vabanda siiralt ühegi «agata»! Kuigi meediast jäi mulje, et Kalju mõistis hukka eduka sportlase võimaliku seotuse kokaiiniga ja peatas tema mängijaõigused, ei olnud klubi juhi sõnavõtud piisavalt veenvad, et neist võinuks järeldada vastutuse võtmist kõige toimunu eest. Võime ju mõista, et klubi ei näinud endal süüd sportlase taunitavas käitumises, kuid sellises kriisis oleks olnud mõistlik vabandada nii teiste klubikaaslaste ja nende lähedaste, klubi toetajate ja koostööpartnerite, laste ja lapsevanemate, fännide ja kindlasti ka teiste jalgpallurite ning Jalgpalliliidu ees. Lapsevanemaid ja klubi fänne ei huvita eksimuste detailid, vaid see, kas keegi võtab vastutuse ilma «agadeta». Südamlik ja siiras vabandamine võtab ka vastaselt trumbid.