Kas soomlased tõesti armastavad kõrgeid makse?

Soome maksumaksjad. Illustratsioon: graafika: Alari Paluots

Maailmas on väike arv riike, kus haridus, arstiabi ja muud ühiskondlikud hüved on kõigile sedavõrd kättesaadavad kui Soomes. Üleval ei pea seda aga sugugi mitte kõik kodanikud ühtemoodi: sel ajal kui Soome vaesemad maksavad oma mitu korda kõrgemast palgast protsentuaalselt märksa vähem tulumaksu kui Eestis, seisavad heaolu ja avalike teenuste eest pigem jõukamad, kes mõnel juhul loovutavad ühtse hüvangu heaks isegi pea poole oma tuludest.

Maksude progressiivsus ehk seotus sissetuleku suurusega ei kehti Soomes mitte ainult tulumaksu, vaid näiteks ka liiklustrahvide ja lasteaiamaksude puhul. Mida kallim auto, seda suurem on automaks.

Kuidas rikkamad, võimekamad ja tublimad soomlased sellega nõus on?

Meediaplaneerijana töötava Hankeni majanduskooli magistrandi Tomi Suojoki arvates on tulude progressiivne maksustamine põhimõtteliselt õiglane ja tema oleks tulevikus valmis maksma ka isegi kuni 50 protsenti teenitud palgast. «Jah, kui ma teenin piisavalt, siis võiksin maksta,» sõnas ta.

Samas ei tohiks Suojoki sõnul maksud kellelgi olla nii kõrged, et võtaksid temalt motivatsiooni paremini tööd teha. Ka on noormehe arvates maksude maksmine seda lihtsam, mida paremini tajutakse, et maksuraha läheb õigesse kohta.

«On probleem, kui teised riigid hakkavad sekkuma sellesse, kuhu meie maksuraha läheb, näiteks kui paneme raha Kreekasse,» rääkis ta. «See lõhub vundamenti.»

Ligi kümme aastat personalikonsultandina töötanud ja nüüd emapuhkusel viibiv 36-aastane Katja näeb progressiivse maksusüsteemi eelisena paindlikkust ja turvatunnet.

«Teenisin enne head palka,» sõnas ta. «Maksin siis ligikaudu 30 protsenti – ei pidanud seda paljuks.»

Nüüd, kus sissetulekud väiksemad, on naine aga õnnelik, et maksumäär on langenud kümne protsendini.

«Lõppkokkuvõttes on see sotsiaalse turvalisuse küsimus. Isegi kui meie süsteemi palju kritiseeritakse, on see lõppkokkuvõttes päris hea. Näiteks kui ma jään haigeks või olen emapuhkusel, ei ole ma täiesti abitu, saan minna arsti juurde,» selgitas ta.

26-aastase üliõpilase ja tarkvaraarendaja Janne Haapsaari maksumäär on praegu 17,5 protsenti, ent tulevikus on ta valmis selleks, et see võib tõusta ka 40 protsendini. Noormehe sõnul ei tähenda põhimõtteline nõusolek aga seda, et maksuraha ei saaks kasutada paremini.

«Näiteks praegu Helsingi piirkonna inimesed maksavad suures osas nende eest, kes elavad väiksemates kohtades,» sõnas Haapsaari. «See on ülikallis, elada laiali üle kogu Soome. Võib-olla peaksime inimesi ikka rohkem kokku tooma.»

Ka sotsiaalgarantiidel on noormehe arvates oma varjukülg. «Näiteks Helsingi piirkonnas saab töötuna toetust vist ligi 800 eurot kuus. Ja kui minna miinimumpalgaga tööle ja saada 1600 eurot, siis võib ju hakata mõtlema, kas see lisasissetulek on ikka 160 tundi tööd väärt ...»

Juba mõnda aega Ida-Soomes Kajaanis töötav eestlannast arst Eneli Hõrak on iseendalegi üllatuseks oma kõrge maksumääraga rahul.

«Eestis olin pärast teist ja kolmandat kursust suvel hooldaja Ida-Tallinna keskhaiglas,» meenutas naine oma esimest töökogemust Eesti meditsiinisüsteemis. Kuu aega hooldajana töötamise eest sai ta tookord kätte 1700 krooni.

«Mäletan, kuidas astusin haiglast pärast öövalvet välja, vaatasin neid autosid seal ... Läksin Stockmanni kaubamajja ja mõtlesin: kui mul olekski selline palk, mul ei oleks võimalik sealt mitte ühtegi asja osta,» rääkis arst.

Ehkki Soome ei läinud Hõrak sugugi mitte ainult palga pärast, vaid pigem selleks, et reaalset töökogemust omandada ja lõplikku erialavalikut edasi lükata, oli tal Soome ühiskonnas esialgu soov pigem võtta kui anda.

«Alguses oli vastumeelne reaktsioon,» meenutas ta. «Aga hakkasin Soomes teistmoodi mõtlema – see turvatunne, mis ma Soome riigilt vastu saan, on seda väärt.»