Päevatoimetaja:
Angelina Täker

Taliga: Eestis on levinud ärapanemise mentaliteet

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kaur Paves
Copy
Ametiühingute Keskliidu juht Harri Taliga.
Ametiühingute Keskliidu juht Harri Taliga. Foto: Priit Simson.

Ametiühingute juhttegelaste hinnangul on Eestis kokkulepped ja konsensuspoliitika üldiselt tugevalt alaväärtustatud.

Ametiühingute keskliidu esimees Harri Taliga sõnul ei ole kahe- ja kolmepoolsed dialoogid täna ajale jalgu jäänud: «Kuid esmane asi on tahtmine dialoogi pidada, tahtmine kokkuleppeid sõlmida ja tahtmine neid ka täita,» ütles Taliga. «Kuidas edasi? Kolmepoolsete nõukogude mõte võiks olla see, et nad peaks tegema otsuseid konsensuslikult, et jõutaks kokkuleppele, millega kõik osalised nõus oleks.»

Taliga sõnul on kahjuks Eestis väga levinud ärapanemise mentaliteet – ehk, et meil ei väärtustata kokkuleppeid, kui väärtust iseenesest. «Meil ei väärtustata, et kui on kokku lepitud, siis on kõik osalised ka enam-vähem rahul, kõigi soove ja ka huve on mingil määral arvesse võetud,» ütles Taliga konverentsil «Euroopa Liidu Läänemere strateegia ning aktuaalsed õigus- ja majandusküsimused, sealjuures maksejõuetuse valdkonnas». «Just see on see asi, mis vajab meil mõttelaadina levitamist ja süvendamist.»

Sama meelt oli ka ametiühingute keskliidu volikogu esimees Peep Peterson. «Me oleme siin Eestis teinud haigekassa ja töötukassa, aga täna on tekkinud peetus, mida näitab asjaolu, et sel aastal on meil toimunud erakordselt palju streike,» ütles Peterson. «Kuhu me edasi peaksime liikuma? Kas me usaldame oma MTÜsid, sotsiaalpartnereid  või mitte?»

Petersoni sõnul on näiteks transpordisektoris ettevõtjad ja ametiühingud juba pikki aastaid pidevalt koos käinud ja pidevalt hetkeolukorda analüüsinud. «Koostöö on olnud väga hea,» ütles Peterson. «Seepärast olen kindel, et iga streigi taga on kommunikatsioonihäire. Tänavused streigid on ju selge näide – sotsiaalprobleeme eirati väga pikalt. Ning tulemus on ka selge – dialoogi unustades on kahjud alati suuremad kui vaja.»

Tagasi üles