Taimekaitsevahend - mürk või ravim?

Taimekaitsevahendid. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev selgitab, kuidas käib taimekaitsevahendi turule lubamise protsess ja milline roll on selle juures teadusuuringutel.

«Et kogu protseduurist üheselt aru saada, tuleb kõigepealt täpsustada, mis on taimekaitsevahend ja mida kujutab endast taimekaitsevahendi toimeaine.Hästi lihtsalt lahtiseletatuna, taimekaitsevahendi toimeaine on aine, millel on taimekaitse seisukohalt taimehaigusi, taimekahjureid hävitav, nende tegevust pärssiv toime,» kirjutab Minjajev maablogis.

«Taimekaitsevahend, näiteks Roundup, on aga juba preparaat, mis sisaldab taimekaitsevahendi toimeainet, näiteks glüfosaati. Üheski taimekaitsevahendis ei ole toimeaine puhtal kujul, vaid sellesse on lisatud nn abiaineid, eesmärgiga muuta toimeaine püsivust, konsistentsi ja muid omadusi. Vahel võib juhtuda ka olukord, kus taimekaitsevahendi ohutuse  hindamisel selgub, et probleemiks ei osutu mitte toimeaine, vaid taimekaitsevahendis kasutatav abiaine.

Taimekaitsevahendi turule lubamise lugu algab aga hinnangu andmisega toimeaine, nt glüfosaadi ohutusele ehk sellele, kas toimeaine on piisavalt ohutu, et tema kasutamist taimekaitsevahendites lubada või mitte. Selleks on Euroopa Liidus kokku lepitud protseduur, mille kohaselt vastutab iga toimeaine osas hinnangute andmise eest konkreetne liikmesriik – glüfosaadi puhul Saksamaa –, kes hindab ja analüüsib kogu informatsiooni, mis selle toimeainega seondub. Sellel liikmesriigil tuleb analüüsida nii toimeaine tootja poolt esitatud informatsiooni kui ka selle toimeaine kohta läbi viidud teadusuuringuid, mida on väga palju ja mis teeb ohutuse hindamise protseduuri väga ajamahukaks. Saadud tulemused esitatakse nii Euroopa Toiduohutuse Ametile (EFSA) kui ka teistele liikmesriikidele lõpliku seisukoha kujundamiseks.

Glüfosaadi näol on tegemist suhteliselt uue toimeainega Euroopa Liidu kehtestatud loetelus – taimekaitsevahendites kasutamise lubamine ja toidus esineda lubatud jääkide piirnormid pärinevad alles 2001. aastast.

Jääkide piirnormide osas on märksõnadeks tervise- ja keskkonnaohutus. Iga toimeaine kasutamiseks lubamise otsuse juures on üheks peamiseks näitajaks nn ARfD (acute reference dose) ehk toidus olev toimeaine jäägi kogus, millest suurema koguse puhul võiksime tõesti rääkida terviseohust. Selle määramise protsess on äärmiselt pikk ja keeruline ning moodustab osa toimeaine ohutuse hinnangute andmise protseduurist. Kui toimeaine jääkisaldus toidus ei ületa ARfD, siis võib selle kasutamist pidada tervise seisukohalt ohutuks.

Keskkonnariskide maandamiseks lähtutakse hea põllumajandustava (GAP) põhimõtetest ehk taimekaitsevahendit tuleks kasutada ainult nii palju, kui on vaja kavandatava efekti – taimehaiguse leviku peatamine, taimekahjuri hävimine jms – saavutamiseks.

Glüfosaadil põhinevaid taimekaitsevahendeid lubavad täna kasutada kõik 27 EL liikmesriiki. Seega, kui mõnes liikmesriigis on üks või teine glüfosaati sisaldav taimekaitsevahend keelatud, siis peab põhjus olema mujal kui toimeaines.

Kõik eelnev ei tähenda loomulikult seda, et güfosaadi kasutamisega kaasnevate negatiivsete mõjude hindamisega ei tegeleta. Kuigi Euroopa liidu õigusaktide järgi tuleks glüfosaadiga seonduv üle vaadata alles 2015. aastal, siis lepiti liikmesriikide vahel kokku, et Saksamaa peab uue hindamisaruande esitama Euroopa Komisjonile juba 31. maiks 2013. Seejärel koostab Komisjon ülevaatusaruande, kaasates vajadusel ka toiduohutuse ametit ning teeb lõppotsuse hiljemalt 2014. aasta alguseks.

Lõpetuseks tuleb meenutada, et taimekaitsevahendid on kallid ning see seab nende kasutamisele ka teatud piirangud. Üha tõusev kütusehind võib hakata seda tasakaalu kõigutama ning teisalt ei saa me unustada ka kütuse põletamisest tekkivat kahju keskkonnale.»