Vabandust, ma eksisin! Ehk miks vabandamine on nii raske

Foto: SCANPIX

«Vabandust, ma eksisin.» Kolm lihtsat sõna. Ja ometi kuuleb neid juhtide, ja mitte ainult, ka meie kõigi suust haruharva. Miks? Ometi on oma vea tunnistamine ju üks mõjusamaid vahendeid inimestes usalduse kasvatamiseks, kirjutab koolitaja Raimo Ülavere oma blogis.

Rääkimata sellest, et sageli on just juhi oma eksimuse avalik tunnistamine see müür, mis seisab probleemi ja hea lahenduse vahel. Miks me siis eelistame pigem vait olla, probleemi eirata, sellest mööda vaadata… sõnaga teha mida iganes, et ei peaks aga oma viga tunnistama.

Inimestena oleme ehitatud kuidagi nii, et keskel asub autentne Ise või Tuum ehk see, kes me tegelikult oleme. Ja teda ümbritseb siis Ego – tema on see, kes kaitseb meie autentset ISE-t. Ja sageli on Ego tegevus meile erakordselt kasulik. Ta ei lase meil endile liiga teha, tõstab meid püsti, kui midagi viltu läheb, juhib kõrvale asjatud kriitikanooled, mis võivad meie minapilti ja enesekindlust kahjustada. Sõnaga, kui poleks Egot meid hoidmas, poleks me liigina tõenäoliselt elus…

Ja samas on Ego ka mitmetes olukordades paradoksaalselt see, kes takistab. Takistab lahenduse poole liikumast, inimestena kasvamast, mugavustsoonist välja minemast. Ta on sellistel juhtudel otsekui ülihoolitsev ema, kes ei lase oma lapsukesel karmidesse elulainetesse sukelduda ning eelistab hoida teda omalaadses kookonis. Lahendused peituvad aga sageli meist väljaspool.

Selleks, et aru saada, kuidas Ego töötab ja miks meil on nii pagana raske oma eksimusi tunnistada, mõned tüüpilisemad näited ja kirjeldused (Abiks väljavõtted ajakirjast Horisont “Ego kaitseb meid märkamatult”)

Intellektualiseerimine – inimene kontrollib abstraktse mõtlemise ja üldistuste tegemise abil häirivaid tundeid ja vähendab nii nende rolli emotsionaalses konfliktis. Näiteks võib juht vastuseks ebamugavale küsimusele, teemale hakata rääkima küsimuse ebaõigest püstitusest või kahtlema üldse selle vajalikkuses.

Eitamine – inimene ei tunnista emotsionaalset konflikti tekitavaid reaalseid fakte ja subjektiivseid kogemusi. Näiteks halba uudist: «Ei, see ei saa võimalik olla!» Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust (ausalt öeldes meenutab see hetkel vägagi ühe erakonna mõnede inimeste käitumist).

Allasurumine – inimene hoidub tahtlikult mõtlemast häirivatele soovidele, tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks millelegi, mis ei ole seotud emotsionaalset konflikti tekitava probleemiga. Seda nimetatakse ka edasilükatud mõtlemiseks. Näiteks häirivad inimest tööl üles kerkinud probleemid, kuid neile mõtlemise asemel läheb ta hoopiski õue jalutama.

Asendamine – inimene kannab sisemistest või välistest stressoritest tekitatud tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Selle teguviisi alateadlik eesmärk on vähendada emotsionaalset konflikti. Näiteks inimene, kes on põhjustanud probleemi ja on seetõttu ärritunud, ent probleemiga tegelemise asemel lööb kodus jalaga äkki koera, ilma et selleks erilist põhjust oleks.

Devalveerimine – liialdatud negatiivsete omaduste omistamine kaaslastele või iseendale. Näiteks oma vihavaenlase mustamise, see tähendab tema omaduste, oskuste ja võimete liigse ja ebaadekvaatse kritiseerimise käigus tunnetab inimene oma ego otsekui kõrgemas staatuses. (See tuleb juba väga tuttav ette viimaste kuude poliitmaastikult, kas pole)

Ratsionaliseerimine – õigustuse leidmine oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele. Näiteks inimene, kelle töös esineb lohakuse tõttu praaki, püüab seda õigustada ja toob esile mitmesuguseid töötingimusi, kaaslasi, mitte ei leia vastutust ja lahendust iseendast.