Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/04/06/158980t1h7504.jpg)
Pea iga endast lugupidava reisikorraldaja reisikalendris leiab reisi Lõuna-Saksamaale, Baierimaale. On selge, et see mägine kant on külastamist väärt ja kõige parema pildi maast saabki seal võimalikult palju ringi sõites.
Kuid selleks, et Baierimaa hõngu tunda, nisuõlut (weissbier) mekkida ja mägedest jõudu ammutada, piisab ka mõnepäevasest lühipuhkusest Baierimaa pealinnas Münchenis – vaid paari lennutunni kaugusel Tallinnast.
München on Berliini ja Hamburgi järel Saksamaa suuruselt kolmas linn. Asutatud 9. sajandil benediktiini munkade poolt – sellest on ka munga kujutis Müncheni linnavapil.
Kirikumaailmaga on München praegugi tihedalt seotud, sest ametisolev Rooma paavst Benedictus XVI, kodanikunimega Joseph Alois Ratzinger on sündinud Baierimaal ning aastatel 1977-82 olnud Müncheni ja Freisingi peapiiskop. Tema vapi nii piiskopi kui paavstina leiab Müncheni Jumalaema kirikust.
Üks huvitav detail aga ühendab Baierimaad ka Eestimaaga – nimelt on mõlema kaitsepühakuks Neitsi Maarja.
Baierimaa sinivalge ruuduline lipp, mis on meile tuttav BMW märgilt, on pärit Wittelsbachide suguvõsast, kes valitses Baierimaad 1240. aastast kuni 1918. aastani.
München – kultuuri ja õllelinn
Kultuurihuvilistele on Müncheni kesklinn mõnusalt kompaktne, enamik tähtsamaid vaatamisväärsusi asub jalutuskäigu kaugusel.
Vanalinna keskpunktiks on muidugi Marienplatz, mis on olnud linna keskus ja süda Müncheni asutamisest alates. Väljakut piirab ühest küljest uus raekoda, mis oma asukoha kohta tundub kuidagi liigagi suur ja ilutsev, jättes täiesti enda varju vana raekoja.
Uue raekoja fassaadil ilutsev mehaaniline kell on põhjuseks, miks paar korda päevas Marienplatz rahvaga täitub ja kõigi pilgud kellale on suunatud. Uhke kellamängu ülemine osa kujutab hertsog Wilhelm V ja Lorraine Renata pulmi 1568. aastal, alumine osa aga «Schäfflertanz’i» (püttseppade tantsu) – keskajal, pärast katkuepideemiat, kogunesid püttsepad tänavatele, et rõõm ellu tagasi tuua.
Ja muidugi ei taha rahvas Marienplatzile ära mahtuda, kui kohalike suur lemmik jalgpalliklubi FC Bayern München pärast võidukat mängu raekoja rõdult oma fänne tervitab.
Vaid mõne sammu kaugusel raekojaplatsilt asub Viktualienmarkt – turuplats, kus kaubavalik silme eest kirjuks võtab, hullutavatest toidulõhnadest rääkimata. Juustud, vorstid, värske kala ja puuviljad, lilled ja vein – mida kõike turuplatsilt ei leia.
Nagu igas teiseski keskaegses linnas, on Müncheniski pea igal sammul mõni kirik, kokku ligi 300. Vanimaiks neist peetakse Püha Peetri kirikut, kuid kõige tähtsam on kahe torniga Jumalaemakirik.
Rohkesti on Münchenis ka muuseume – paaripäevase puhkusega neid vaevalt et kõiki läbi jõuab käia. Juba ainuüksi tohutu suure Baierimaa valitsejate palee, Residenzi, läbikäimiseks kulub pool päeva. Kui Rootsi kuningas Gustaf II Adolf 30aastase sõja käigus Münchenisse jõudis, sattus ta residentsist nii vaimustusse, et tahtis seda ratastel Rootsi vedada.
Isegi kui lisada kunstimuuseumid Uus ja Vana Pinakoteek, Linnagalerii ja Moodsa kunsti galerii, pole see veel kogu loend Müncheni kunstimuuseumidest. Kõige krooniks on Saksa Muuseum (Deutsches Museum), mis oma enam kui 17 000 eksponaadi poolest on maailma suuremaid tehnika- ja loodusteaduste muuseume.
Üks Müncheni kohustuslikest vaatamisväärsustest on õllerestoran Hofbräuhaus – just selle õllesaali mainimisega algab saksakeelne versioon «Õllepruulijast»: «In München steht ein Hofbräuhaus...».
Tohutu suur õllesaal on alati inimestest tulvil, turistide kõrval kohtab seal ka põlvpükstes ja viltkaabudega kohalikke stammkundesid. Kuigi jäi selgusetuks, kas papid moodustavad osa atraktsioonist, või neile tõepoolest meeldibki Hofbräuhausis oma päevane kohustuslik mass (liitrine kann) võtta.
Vaatamata Müncheni suurusele on siin mõnusaid rohelisi oaase, kus suurlinna- ja turistimelust välja lülitada. Suurim neist on Inglise aed, kuid samavõrd armastavad münchenlased päikesepaistelisi päevi veeta olümpiapargis.
Mäed ja võluvad väikelinnad
Kui juba Münchenisse minna, oleks patt jätta käimata Saksamaa kõrgeimas tipus, Zugspitzelil. Pool 2962 meetri kõrgusest mäest kuulub Saksa, teine pool aga Austria alla.
Teekond mäkke algab suusasõpradele tuntud taliolümpialinnast Garmisch-Partenkirchenist, kust mäe otsa viib rong – Zugspitzbahn.
Viimased 300 meetrit päris mäetippu pääsemiseks tuleb läbida rippraudteega. Mäetipust saab alla Eibsee järve äärde samuti rippraudteega laskuda – kui kõrguste vahest lukku läinud kõrvad välja arvata, on vaade hingemattev.
Ilusa ilmaga paistab Zugspitze tipust Austria, Šveits ja isegi Itaalia, Saksamaast rääkimata. Kuna õlu kuulub lahutamatuna baierlaste elustiili hulka, siis on loomulikult ka ligi 3000 meetri kõrgusel avatud Biergarten – Saksamaa kõrgeim õllerestoran.
Enne mägedesse minekut tuleks end varustada soojemate riietega, sest kui all orus õitsevad lilled ja võib juba lühikeste varrukatega käia, siis üleval on ikka veel lumi. Ja muidugi, päikeseprillid kindlasti kaasa, muidu jääb ereda päikese tõttu pool ilu nägemata!
Mäe otsast alla tulles võiks võtta aega ja vaadata ringi sealsamas Garmisch-Partenkirchenis.
Raudtee jagab linna kaheks – Garmischi pool on uuem ja sinna jäävad ka spordirajatised. Vanem osa, Partenkirchen on aga ääretult sümpaatne oma vaiksete tänavate ja maalitud majadega. Mõned maalingud on mitusada aastat vanad, kuid kujutatud teemad ikka igihaljad – piibel ja õlu. Nagu kusagilt teisest maailmast astuvad äkki inimtühjal tänaval vastu kepikõndi harrastavad nunnad.
Kuid veelgi suurema elamuse jättis mägede vahele surutud pisikene Mittenwalde linn, üsna Austria piiri ääres. Laupäevaõhtune linn oli kui välja surnud, vaid üksikud inimesed ringi liikumas ja neistki enamik teel kirikusse. Mäeveerul asuvaid majakesi vaadates sai selgeks, kelle tarbeks saksa kaubakataloogides pitsilisi kardinaid müüakse – ühtegi pitskardinateta maja küll silma ei jäänud.
Mõne lahtise akna küljes tabas silm tuulduma pandud baieri kuue.
Hoopis teist laadi elamus on Saksamaa kõige populaarsem reisisihtpunkt Neuschwansteini loss. Tornikestega muinasjutulossi lasi ehitada romantilise meelega Baieri Ludvig II, keda kaasaegsed hulluks pidasid ja kelle salapärane surm siiani küsitavusi tekitab. Neuschwanstein pole sugugi ainus Ludwigi rajatud loss, ta lasi neid ehitada veel kaks.
Baierlased ja õlu
Mis oleks Baierimaa ilma õlleta? Müncheni nimega seostub eelkõige septembri lõpus ja oktoobri alguses peetav õllefestival Oktoberfest.
Oktoberfesti traditsioon on järgmisel aastal saamas 200-aastaseks. 17. oktoobril 1810 abiellus Baieri hertsogi Max Josephi poeg Baieri Ludwig I Saheni Theresiaga. Sel puhul korraldati rahvale meelelahutuseks hobuvõistlusi ja õllepidu, millest saigi alguse oktoobrikuise õllepeo traditsioon. Pidustuste keskmeks on Theresienwiese väli, mis pidustuste ajaks täitub õlletelkide, tivolikiikede ja turistidega.
Kes aga Oktoberfesti-aegset melu liiga suureks peab, võib minna Münchenisse ka kevadel, kui seal peetakse kevadfestivali, mida kohalikud ka väikeseks Oktoberfestiks nimetavad. Muidugi on siis mitme suure õlletelgi asemel vaid paar ja rahvastki vähem ringi liikumas, aga saksa šlaagreid ja õllelaule, pinkidel tantsivaid põlvpükstes mehi ja vähemalt kuute liitrist õllekannu kandvad rahvariides ettekandjaid näeb küll.
Paljudes õllerestoranides ei peeta pooleliitrist õllekannu millekski, õige on ikka kohe liitrine ette võtta. Sinna juurde siis kohalikud hõrgutised – saksa moodi kartulisalat, valged vorstid, rasvast nõretav sealiha hapukapsastega ja lõpuks veel knödel (saiast, munast, piimast ja Parmesanist valmistatud pallike). Kui kõik muu mekkis hästi, siis knödliaustajaks paari päevaga saada ei õnnestunud.
Samas on imekspandav, et õllejoomisele ja rasvase liha söömisele vaatamata pole baierlased sugugi paksud. Jah, tugeva kondiga küll, kuid mitte rasvunud. Kui hakkasime lausa teadlikult tänavapildis pakse inimesi otsima ja lõpuks ühe ka leidsime, osutus see meie põhjanaabriks.
Baierlastest jäi mulje kui väga mõnusatest inimestest, kes oskavad elu nautida ega torma tuli takus ringi. Nahksetes põlvpükstes mehed ja pihikseelikutes (dirndl) naised pühapäeval Müncheni peatänaval patseerides köitsid pilku küll.