/nginx/o/2009/04/05/158964t1h5b6e.jpg)
Teistest valdkondadest ehk isegi valusama hoobi on saanud ettevõtted, mille tegevuseks ehitusmaterjalide tootmine. Lisaks sellele, et kinnisvaraarendus on takerdunud, ei õnnestu ehitusmaterjale enam müüa isegi riigihanke korras, sest krokodill on söönud ka raha, mis pidi minema näiteks teedeehituseks.
Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu (EETL) tegevdirektori Enno Rebase sõnul tulid raskemad ajad ehitusmaterjalide tootjate õuele juba 2008. aasta algul, kuid keegi ei osanud toona aimata, et need raskused on vaid kerge eelmäng saabuvatele aegadele. Kõige hullemate ennustuste kohaselt kardeti 50-protsendilist langust müükides, kuid sellise aja elaks veel üle.
«Praegu aga näeme, et paljudes valdkondades on müügid langenud juba kordades võrreldes aastatagusega,» ütles Rebane, kelle sõnul loodavad
EETLi liikmed, et suvel hakkab äri taas ülesmäge minema. Rebase sõnul oleks naiivne jääda lootma ekspordile.
«Ka tänavu käisime Peterburis, et arutada oma uuenenud toodete müüki Venemaa turule, kuid ülemaailmse finantskriisi valguses eelistavad kõik siiski toetada oma tootjaid,» ütles Rebane.
Rebase kirjelduste järgi oli olukord eksporditurul kuni eelmise aastani siiski paljulubav. Kui 2008. aastal vähenes ehitusmaterjalide müük ligi viiendiku võrra, siis edukaid ekspordiväljundeid leidnud ettevõtetel õnnestus langeva turu kiuste kasvatada eksporti paiguti enam kui viiendiku.
«Raskeim oli toona olukord raudbetoonelementide tootjatele, kus müügid langesid juba siis ligi poole võrra. Keerulised ajad hakkasid tekkima ka näiteks liiva ja müüritise materjalide müüjatel,» tõdes Rebane.
EETLi andmetel vähenes möödunud aastal ligi kolmandiku ulatuses sillutiskivide ja soojustusmaterjalide müük. Teistest vähe paremaid näitajaid suutsid oma müükidesse tuua ehk katusematerjalide, killustiku ja betoonsegude müüjad.
«Läinud aasta kolmandas kvartalis toimis veel seinamaterjalide müük, kuid sealt edasi haihtus ka selles oluline osa,» nentis Rebane.
Teistest paremini suutsid eelmise aasta lõpetada uste-akende ja fassaadide tootjad, kuid et keegi oleks suutnud 2008. aastal veel oma käivet kasvatada, olevat pigem harv nähtus.
«Heade tulemuste näitajatena võib välja tuua näiteks ASi Metus-Est ja Krimelte, kuid alates sellest aastast ei ole enam pääsejaid, kõigi tulemused halvenevad,» nentis Rebane kurba tõsiasja.
Ehitusmaterjalide tootjad üritavad end hukust päästa, otsides meeleheitlikult uusi ekspordivõimalusi ja muid väljundeid, samas ajades väga paindlikku hinnapoliitikat. Paraku tähendavad nõnda rasked ajad ka kõigi kulude minimeerimist, mis toob endaga kaasa pea kõigi ettevõtete puhul ulatuslikud koondamised ning sundpuhkusele saatmised.
«Just möödunud veebruaris küsitlesime oma liikmesettevõtteid, ning tulemustest võib välja lugeda seda, et pea kõik ettevõtted on sunnitud koondama või vähendama tööaega, üldistatult võime rääkida ligi poole antud sektori senise tööjõu koondamisest või sundpuhkusele saatmisest,» ütles Rebane, lisades, et olukorra säärane jätkumine võib viia mõningate ettevõtete täieliku sulgemiseni.
«See toob endaga omakorda kaasa ekspordivõimaluste kadumise ning need ettevõtted ei pruugi enam taastuda ka uue majanduslaine saabudes,» ütles Rebane.
Rebane arvab, et päästmaks ehitusmaterjalide tootjaid säärasest tasakaalutusest ning hukust oleks vajalikud valitsuse ja avaliku sektori investeeringud eelkõige avalikku omandisse kuuluvate kortermajade uuendamisse, teedeehitusse ja keskkonnaehitistesse.
«Praegune olukord pakub riigile väga head võimalust teostada vajalikke töid varasemast tunduvalt madalama hinna juures, samas on võimalus valida parimate ehitajate ja tootjate vahel,» leiab Rebane.
Paraku on olukord praegu veel vastupidine – riigi ja kohalike omavalitsuste investeeringuid näiteks infrastruktuuri ehitamisse ja korrashoidu on vähendatud sadu miljoneid kroone, Euroopa tõukefondide raha kasutuselevõtt on alles käivitamisel. Rebase sõnul vääriks tunnustust siiski maanteeamet, kes on alustanud agaralt tööd erinevate tõukeprogrammide rahastatavate infrastruktuuritööde elluviimisel.
Tema arvates on eriti oluline, et lisaks Eesti ehitusettevõtetele antaks tööd ka ehitusmaterjalide tootjatele, sest nende makstavate palkade ja võimaldatavate töökohtade kaudu saab riik oma maksutulu tagasi, lisaks sobib Eesti tootja pakutav kaup tõenäoliselt kõige paremini Eesti tingimustesse.
Rebane leiab, et edaspidi oleks väga oluline, et riik oskaks headel aegadel luua erinevaid reserve, mis aitaks stabiliseerida ehitusettevõtete ja ehitusmaterjalide tootjate olukorda raskete aegade saabudes. «Sellistel aegadel ehitustööde läbiviimine annaks riigi seisukohast topeltefekti – ehitised valmiksid odavamalt ja säiliks ka töökohad ning ehitussektori areng oleks tasakaalukam.»
Lisaks toetuse ülesnäitamisele soovib Rebane valitsusele panna südamele ka kompetentsuse kasvatamist järelevalve teostamisel. «Kui riik on kehtestanud mingid nõuded, on järelevalve loomulikult vajalik kogu aeg, kuid languses tuleb järelevalvet veelgi tugevdada, sest kitsas aeg toob esile erinevaid valemängijaid,» rõhutab Rebane, kelle sõnul on paljude ehitustoodete jaoks loodud eraldi standardid, mille täitmist peab ka jälgima.
Muu hulgas näevad suuremad ehitusmaterjalide tootjad olulise küsimusena järelevalve teostust nende ettevõtete suunal, kelle palgaandmed võiksid viidata ümbrikupalga maksmisele.
«Teisalt olen näinud praegu ka mitmeid kirjalikke nõudeid, muu hulgas ekspertiisibüroode poolt koostatuna, milles nõuete esitamisel eksitakse – esitatakse õiguslike pähe nõudeid, mida ei eksisteeri või esitatakse Euroopa standardite nõudeid toodetele, mille kohased standardid veel valmis pole,» tõi Rebane välja kurioosse tõsiasja.
«Seega on kaks üliolulist momenti – avaliku sektori tähelepanu ehituse rahastamisele ning ehituse järelevalvele,» võttis Enno Rebane kokku oma seisukohad seoses riigi ja ehitussektori vahelise koostööga.
On teada, et aastad ei ole vennad. 2008. aasta soe talv võimaldas teostada ehitustöid pikemalt – tee-ehitused ja Tallinna Lennujaama ehitus, seetõttu olid toona veel tulemused head.
Tänavu on meie käive kukkunud ligi kuus korda, sest arvestatavat teedeehitust ei ole ega ole näha ka tulemas meie piirkonnas, milleks on Tallinn ja Harjumaa.
Kuna paremaid aegu tulemas pole, oleme sunnitud alates neljandast maist koondama oma 34 töötajast kaheksateist. Ülejäänud on osaliselt tasustataval sundpuhkusel. Meil pole praegu lihtsalt muud väljapääsu kui hoida oma kulude baasi võimalikult madalal. Ka Väo-Maardu teelõigu ehitus on edasi lükatud, mistõttu jäi tööd veelgi vähemaks.
Praeguse valitsuse otsustusvõimetus hämmastab mind. Kui teised riigid annavad käiku konjuktuuripakette ja tehakse kõik, et anda ehitajatele töömahukaid teelõike, siis meie valitsus tõmbab kulutusi üha koomale. Kui riik ei investeeri ega telli, siis pole ka tööd, mistõttu kaotavad inimesed oma töö. Kui inimesed kaotavad oma töö, peab riik neile hüvitisi maksma ning laekumata jäävad ka maksutulud.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/14/11572847t1hf3cd.jpg)