Pakendiseadus kohustab tagasi võtma õlle, vähese etanoolisisaldusega alkohoolse joogi, siidri, perry ja karastusjoogi korduskasutuspakendeid ning metallist, klaasist ja plastist ühekorrapakendeid. Seega on praegu tagatisraha kohustus piiritletud täpselt kaubagruppide ja kolme pakendimaterjali kaudu.
Eesti pandipakendi süsteemi rakendamisest saati on küsitud, miks ei võeta selle kaudu tagasi eelkõige kangete alkohoolsete jookide pudeleid, aga ka valmistoidu klaaspurke, lisaks piima, kefiiri jms PET-pudeleid. Viimase puhul on tegemist sama plastiga, mida kasutatakse laialt karastusjookide, mahlade ja õlle müügil.
Põhjus peitub pakendite vormis, aga ka hügieeninõuetes. Tagatisraha süsteem töötab vastuvõtul valdavalt juba tagasivõtuautomaatidega, mis eeldab ligikaudselt silindrilisi pakendeid. Samas on näiteks kangete alkohoolsete jookide grupis kasutatavad lapikud, kolmnurksed jms pudelid, mida ei ole tehniliselt võimalik praeguste tagasivõtuautomaatide kaudu tagastada.
Põhjus peitub pesematuses
Kiirtoidupurkide ning piima, keefiri ja PET-pudelite osas ei ole probleeme pakendi kujuga, aga pigem sellega, et teatud osa tarbijaist ei vaevuks kahjuks tagastama purke ja pudeleid pestuna. See aga võib kujuneda hügieeniprobleemiks tagastuskohtades.
Keskkonnakaitseliselt on tagatisraha süsteem end igati õigustanud. Nii kogumise määra kui kogutud pakendimaterjalide kvaliteet on märgatavalt kõrgemad alternatiiviks olevast konteinerkogumise süsteemist. Praegu on tootjate teenustasud, mis on omakorda tarbijale müüdava kauba osaks, tagatisraha süsteemis märgatavalt madalamad, kui on konteinerkogumisel. Seega võiks olla isegi majanduslikult põhjendatud tagatisraha süsteemi teatud laiendamine. See aga vajab põhjalikumat arutelu.