Ametniku salaelu - savised näpud ja suur elektriarve

Pildil viimistleb Anne Ilves sõbra valmistatud kõrget savist kassi. Seejärel läks kass ümmargusse põletusahju tasside ja muude vidinate kõrvale küpsema (teisel pildil). Foto: Mihkel Maripuu

Kõigil inimestel on omad unistused, kellel suuremad, kelle väiksemad. Aga üks tallinlanna võttis kätte ning tegi oma unistuse teoks – ta ostis endale koju keraamika põletamiseks ahju.

Aasta tagasi korraldas üks Eesti ajaleht suure kampaania, kus lubati täita inimeste soove. «Kui enamik kirjutajatest soovis uut mobiili või soojamaareisi, siis mina kirjutasin oma suurest unistusest – isiklikust keraamikaahjust,» räägib Anne Ilves, kes igapäevaselt on tööl ühes riigiametis. Ajalehe abil Ilvesel oma suurt soovi täita ei õnnestunud, küll aga leidis ta pärast kirja ärasaatmist lehekuulutuse abil just talle sobiva ahju.

«Jälgisin pidevalt kuulutustelehti ja kuigi põletusahju tavaliselt ei müüda, pandi just siis üks müüki,» rõõmustab Ilves veel aasta hiljemgi. Selle eelmine omanik, üks naisettevõtja oli käinud paar korda keraamikakursustel ja otsustanud endale oma ahju soetada. Aga kui ahi ärinaise korteris tööle pandi, siis selgus, et see levitab spetsiifilist lõhna, ja tasapisi hakkas ka omaniku keraamikavaimustus lahtuma.

Nii õnnestuski Ilvesel laenu võttes saada põletusahju omanikuks. «See oli kui taeva kingitus,» ei suuda noor naine oma õnne siiani uskuda. «Kui sa midagi ikka väga tahad, siis sa selle ka saad,» lisas ta. Aga erinevalt põletusahju eelmisest omanikust Ilvese savivaimustus ei lahtunud, vaid aina kasvab.

Vähe sellest, ta on savipisikuga nakatanud juba ohtralt oma tuttavaid. Nii peavadki Ilvese kodused enne saunaminekut laveerima mööda savikottidest ja kuivavatest nõudest, sest kodumaja sauna eesruumist on saanud väike savikoda, kus sõbrad ja tuttavad meisterdamas käivad.  

«Millegipärast on nii, et niipea kui ilmad külmaks lähevad, on ka huvilised kohal,» naeris Ilves. Sõbrad juba teavad, et pärast tööd on naine ise nagunii saviga ametis, ja tulevad talle seltsiks. «Nädalad on erinevad, aga neljal-viiel päeval nädalas keegi ikka meisterdama tuleb,» tunnistab hobikeraamik.

Nii mõnigi sõber on just pärast ahju muretsemist taas tihedamini külas käima hakanud. Ilves tunnistab, et tegelikult on tal sõpradest ka abi, sest tänu nende näputööle on põhjust ahju kiiremini tööle panna ja selle võrra vähem tuleb ka enda tehtud asja valmimist oodata. «Praegu töötab mul ahi üle päeva,» tunnistas naine.

Keraamika peab põletusahjus olema kaks päeva, sest esmalt tõuseb temperatuur ahjus 1250 kraadini ja seejärel hakkab ahi maha jahtuma. Kui suureks kasvab põletusahju tõttu majapidamise elektriarve, ei taha Ilves öelda. Ta tunnistab vaid, et kui ahi töös on, siis käib elektriarvesti vuhinal ringi. «Põletus­ahi on kallis ja elektriarved on suured, aga see tasub end ikkagi ära,» on ta veendunud.

«Kui ma enne viisin oma asju teenuspõletamisele, siis maksis iga asja põletamine kolm-neli eurot. Ma olen ka maksnud 50 eurot,» tõi ta näite. Samas juhtus nii mõnigi kord, et põletamisele viidud asi läks katki. Kodus ise tehes püüab Ilves olla hoolas, et midagi sellist ei juhtuks. Ka oma sõprade tööd vaatab ta enne ahju panemist alati kriitilise pilguga üle. Kõik ikka selleks, et võimalikult vähe asju puruneks.

Aga ega nendest äpardustest pole ka koduses savikojas pääsu. Ilvese sõbranna Sirje Magus tunnistab, et käis esialgu paar kuud päris usinalt voolimas. Aga kui erilise hoole ja armastusega tehtud emadepäevakingitus ikkagi purunes, läks tuhin mitmeks kuuks üle. «Aga nüüd ma olen jälle tagasi,» ütleb ta naerdes.

Ilves ise nakatus savipisikuga aastate eest, kui sattus ühele Kumu korraldatud kursusele. Ühele kursusele järgnes teine ja teisele kolmas. «Kursused kestavad tavaliselt paar tundi ja siis minnakse laiali. Aga mul oli mõtteid rohkem kui õpetajal aega,» selgitas Ilves, miks tasahilju hakkasid tema koju ilmuma savikotid ja glasuurvärvid, mis nüüd on vallutanud terve sauna eesruumi. Aga ka vanad heegeldatud linikud ja pluusid, mida samuti saab keraamikas kasutada.

Kursustel käib Ilves ikka edasi, aga nüüd juba selleks, et uusi tehnikaid õppida. «Hiljuti ma käisin üht uut tehnikat õppimas ja võtsin endale liiga suure töö ette. Kogu aeg tuli kella vaadata, et kas ma saan valmis, ja selline asi mulle ei meeldi,» tõdeb ta. Uusi nippe õppides tuleb appi ka internet, näiteks Youtube’is on üleval palju väärt näpunäiteid jagavaid videoid.

Loo ilmumise ajal töötab põletusahi viimaseid päevi, sest tema omanik läheb nagu paljud temaealised aastaks Austraaliasse.

«Ma ei lähe sinna ainult seiklema, vaid püüan ka raha koguda,» tunnistab Ilves. Ta loodab aastaga säästa nii palju raha, et osta endale isiklik pottsepakeder. See aga maksab enam-vähem sama palju kui ahigi ehk ligi 1500 eurot. Huvilisi, kes oleksid valmis põletusahjule omaniku äraoleku ajal tegevust pakkuma, on üksjagu. Aga Ilves on otsustanud, et esialgu jääb ahi tema tagasitulekut ootama.

Veidrad soovid

Sõprade palvel on Anne Ilves teinud ka mitmeid tellimustöid. «Kõige veidram asi, mis minult on tellitud, oli kümnendsüsteemis kell,» rääkis ta. Kuidas seda täpselt teha ja mismoodi see käima saada, nõudis nuputamist. Aga valmis ta sai ning kella palunud teadlane tellis teise samasuguse veel.

Üks meeskolleeg aga tellis tuttavale kingiks iseäraliku rinnanõela. «Kuna kingisaajal oli kõrvafetiš, siis pidi rinnanõelal olema kaks kõrva,» meenutab hobikeraamik tööd, mis on eriliselt meelde jäänud.

Ka sõprade fantaasial pole piire, lisaks tavalistele kruusidele ja vaagnatele on tema savikojas valminud näiteks kosmoselaev, aga ka mängukapsad ja -porgandid.