Ettevõtja: elektribörsil dikteerivad müüjad

Sisustuse ja külmatehnika tootja Kitman Thulema juht Ilo Rannu. Foto: Mihkel Maripuu

Elektribörs tähendab karme lepingutingimusi, räägib enam kui kaks aastat avatud turult energiat ostnud ASi Kitman Thulema juht Ilo Rannu.

Kuidas olete rahul elektrituru toimimisega?

Üle-eelmisel nädalal saatsime välja pakkumiskutse, milles soovime hankida umbes 175 GWh järgmiseks aastaks. Esindame ühisostu, kus on palju liikmeid: NG Investeeringute ettevõtete grupp, Norma, ETK, East Capital, GMP, TREV 2, Ülemiste kaubanduskeskus ja teised. Meie ühisostu maht on umbes kolm protsenti kogu Eesti turu mahust.

Elektrienergiaturg ei toimi absoluutselt põhimõtetel, millega oleme harjunud viimased 20 aastat, kus klient on kuningas ja saad valida. Elektriturul valik puudub, on paar tootjat, kellel on oma elektrienergia portfell, ja käputäis hangeldajaid, kellel on arvuti, internetiühendus ja tahtmine elektrienergiat vahendada. Kõik müüvad Narva elektrijaamade ressurssi, peale Elektrumi, kellel on natuke ka oma tootmisvõimsusi Lätis.

Müüjatel pole huvi ega paljuski võimekust pakkuda teenust tasemel, mida oleme harjunud saama näiteks leiba-saia ostes. Elektrienergia avatud turg on müüja turg. Turuhinna vastu panustamine tundub kohati võimatu.

Kui suured on käärid pakkumiste vahel?

Käärid on päris suured, sest arvestada tuleb peale hinna ka äritingimusi. Kui vaadata ainult hinda, siis on käärid olematud.

Kui 2010. aastal turg avanes, siis olid käärid väga suured. Segadust oli palju, keegi peale müüjate ei saanud aru, mis toimub. Aga müüjad on tänaseks veel targemaks saanud ja väga hästi kursis konkurentide pakkumistega.

Elektribörsil müüja ei riski sisuliselt mitte millegagi. Elektrimüüja pakub ostjale marginaali, mis liidetakse börsihinnale. Börsilt võib tulla selline hind, nagu parasjagu tuleb. Müüja risk on null. Müüjad on jõupositsioonil, sest ostjatel pole kuhugi minna.

Kas isegi nii suure tarbimisega firmade grupi puhul konkursil on müüja jõupositsioonil?

Elektrimüüjate retoorika ütleb, et olenemata tarbimise suurusest on kilovatt-tund sama hinnaga. Päris nii see ei ole, sest teades pakutud kodutarbijate tariife, mis on röövellikud ega anna võrreldagi sellega, mis hinda suurtarbijatele on pakutud, korraldamegi meie ühisostu. Kuna usume, et ühel hetkel peab kogus lugema hakkama ja jutt, et üks kilovatt-tund maksab sama palju kui üks teravatt-tund, ei pea paika.

Soovitan algajail ettevõtjail ühineda elektriostuks ja lasta professionaalidel elektrit osta. Nüansse on väga palju, kõike endale selgeks teha on raske.

Mis teie kilovatt-tund maksab?

Öelda ei saa, aga väga palju maksab võrreldes sellega, mis ta võiks maksta; samas, järgmine aasta maksab palju vähem kui tänavu. Lõime just järgmise aasta hinna lukku, kaks kvartalit ostame Eesti Energiast ja kaks kvartalit Latvenergolt.

Elektriostu puhul pead oskama ilma ka ennustada, millega me eelmine aasta hakkama ei saanud. Hind sõltub paljuski sellest, kas tuleb pehme ja vihmane talv ning kas Norras on veereservuaarid täis. Veereservuaarid on sel aastal hinna sobivalt madalal hoidnud.

Kes börsilt ostsid, on võidus, kes hinna lukku lõid, need hävisid. Aga mitte ükski elektrimüüja ei paku börsihinnast odavamat hinda. Seda saaks pakkuda ainult tootja, aga neid meil peale Narva jaamade praktiliselt pole.

Kui börsilt osta on soodne, miks siis pikaajalise lepingu teete?

Ostame kvartalite kaupa eri hindadega, aga vaatame samal ajal nii pikalt ette, kui prognoosida julgeme. Hinna fikseerimisega hoiame kulusid kokku, sest meil pole ressurssi tegelda elektriga iga päev. See eeldaks kahe-kolme inimese palkamist.

Pikaajalised tehingud meie ärimudeli korral on kasulikumad, sest siis saab kulutusi planeerida. See on kõige hullem, kui kulu on lahtine, laperdab tuule käes. Lisaks ei tohi ära unustada, et suudame mõjutada elektrienergia koguhinnast umbes kolm kuni kuus protsenti.

Elektri hinna valem on lihtne: võrgutasud umbes kolmandik, kolmandik aktsiisid ja maksud ning kolmandik elektrihind, millest läbiräägitav 10–20 protsenti.