Uganda – huvitav, kaunis, õõvastav

Uganda kauaaegse presidendi Yoweri Museveni valimisplakat Kampalas. Foto: SCANPIX

Ajakirjanik Laura Raus viibis suvel kuu aega Ugandas, osaledes Deutsche Welle projektis East4South. Filmi sellest, kuidas mobiiliteenused abistavad Aafrika talunikke, näeb õige pea ka ERRi ekraanil.

Ugandas elab 33 miljonit inimest, kuid mõnda aega tagasi seostus see riik minu jaoks vaid verise kodusõja ning laste röövimise ja sõduriteks-orjadeks muutmisega.

Rööve läbi viinud Issanda Vastupanuarmee (LRA) liider Joseph Kony sai kevadel sotsiaalvõrgustike kaudu üle kogu maailma tuntuks tänu kodanikualgatusele tema kinninabimiseks, mis küll senini vilja pole kandnud. Uganda seostub paljudele eurooplastele gorillade ja eksootilise loodusega. Suvel sain teada, et seal on veel palju muudki. Riik on nii kontrastne, et peaks rääkima hoopis mitmest, mitte ühest Ugandast.

Elu peaaegu nagu Euroopas
Juba 1,7 miljoni elanikuga pealinnast Kampalast peaks rääkima mitmuses. Nii-öelda esimeses Kampalas võib elada peaaegu sellist elu nagu Euroopas. Töötada kontorihoones, osta supermarketitest tuttavaid kaupu, kasutada mobiilset internetti ning veeta vaba aega baarides ja klubides, kus suure osa klientuurist moodustavad eurooplased ehk nagu kohalikud ütlevad, mzungud – valgenahalised.

Erinevalt Euroopast tuleb supermarketi ja baari sissepääsu juures lasta oma kott pika püssiga varustatud turvamehel läbi otsida. Turvakontroll on enamikus kesklinna avalikes hoonetes, näiteks postkontoris. Enamasti näib see olevat formaalne, kui oled mzungu, võid kontrollist pääseda.
Mõned asjad on esimeses Kampalas teisiti kui Euroopas.

Näiteks sagedased elektrikatkestused. Kui elada Kampalas korralikus majas – mitte väikestest hädapärastest vahenditest kokku klopsitud hurtsikutes, mis on suure osa ugandalaste kodudeks – tuleb maja ümbritseda kõrge aiaga, millel on okastraat. Ugandalased tunnevad uhkust, et Kampala on turvaline, aga jõukamatel inimestel ja mzungudel tuleb olla ettevaatlik.

Teine Uganda
Luksus, mida eurooplased endale tavaliselt lubada ei saa, kuid mis peaaegu iga heal järjel Uganda pere juurde kuulub, on majapidaja. Majapidaja avab värava külalistele ja pereliikmetele, koristab, teeb süüa, katab laua, peseb nõusid ja pesu, puhastab kingi ning teeb kõike muud vajalikku.

Jõukates Uganda peredes ei ole sageli pesumasinat ega tolmuimejat – riideid ja vaipu puhastab majapidaja käsitsi. Majapidaja on tihti noor vaene sugulane, kes abistab peret peavarju, söögi ja õppekulude katmise eest, kuid kel pereliikmetega võrdset staatust pole, näiteks sööb ta perest eraldi.

Majapidajate rohkus viitab tõsiasjale, et tööjõud on Ugandas äärmiselt odav: keskmine palk on ligi 150 eurot kuus. Uganda kesklinna kaubanduskeskused, restoranid ja baarid on vaid väikese osa kohalike pärusmaa, sest nende hinnatase ei jää Euroopa omale sugugi eriti alla. Teine Kampala, mille olemasolust annavad märku hurtsikute read äärelinnades, kesklinnas ostlemist, söömist ja joomist endale lubada ei saa.

Teise Kampalaga lähemalt kokku puutumiseks tasub auto vahetada mõne muu transpordivahendi vastu. Liigse tähelepanu ja võimalike probleemide vältimiseks tuleb välja näha mitte nagu turist, vaid nagu välismaalane, kes on Ugandas juba pikemat aega elanud. Seega teha nägu, justkui teaksid täpselt, kuhu lähed või mida tahad saada. Fotoaparaati pole mõttekas kaela riputada.

Boda-bodad ja matatud
Mugavaim alternatiiv autole on boda-bodad ehk mootorrattad. Mzungut nähes lasevad bodajuhid signaali või hüüavad midagi, et enda olemasolust märku anda. Nad loodavad välismaalaselt tavalisest mitu korda kõrgemat hinda saada. Mõttekas on mõnelt kohalikult küsida tasu kohta ja bodajuhiga hinda kokku leppides oma tingimisoskused mängu panna. Kui just väga hea tingija ei ole, tuleb leppida pisut kõrgema hinnaga kui kohalikud maksavad.

Boda-bodad on väga mugavad Kampala liiklusummikutes, sest pääsevad neist hõlpsalt läbi. Ummikud on Kampalas tõeline nuhtlus. Boda-bodade miinuseks on aga sagedased liiklusõnnetused, mis lõppevad sõitjaile tõsiste vigastuste või surmaga. Kindlasti tasub bodajuhile öelda, et ta liiga kiiresti ei sõidaks. Kui aga on plaan seda liikumisvahendit rohkem kasutada, tuleks hankida endale kiiver.

Boda-bodast odavam ja turvalisem liikumisvahend on matatu – valge sinise triibuga mikrobuss, mille katusel on taksomärk. Matatud sõidavad kindlatel marsruutidel ja peatuvad kindlaksmääratud kohtades. Või seal, kus reisijad maha tahavad minna.

Peatumiseks tuleb hüüda «Stage!». Sõiduraha makstakse vahetult enne mahaminekut piletimüüjale. Sõit maksab tavaliselt alla 2000 Uganda šillingi (1 euro on umbes 3400 Uganda šillingit). Kordagi ei tulnud ette, et mind hinnaga petta oleks üritatud.

Matatusid on väga palju ning need sõidavad üldiselt sageli. Enamasti pole matatudel kirjas, mis marsruudil need sõidavad. Piletimüüjad aga eeldasidki, et mzunguna pole ma süsteemiga kursis ja aitasid õige sõiduki valida.

Mzungu üllatused kirikus
Kampala kesklinn on jagunenud kahe Uganda vahel. Ülalinnas asuvad valitsusasutused, rahvusvaheliste organisatsioonide esindused, kaubanduskeskused, uhked hotellid, restoranid, baarid ja klubid, samuti suur golfiväljak. Ülalinna ühest äärest saab alguse Kololo piirkond, kus elavad Kampala jõukaimad inimesed.

Ülalinna teine äär läheb sujuvalt üle rahvarohkeks all-linnaks. See on teise Uganda pärusmaa. All-linna turul võib eurooplane end ebamugavalt tunda, sest kohalike mzungu-hüüded paisuvad kohati kooriks. Hüüded pole otseselt pahatahtlikud, kuid mõjuvad ebameeldivalt.   

Rahulikum viis kohalikku elu tundma õppida on kirikus. Peaaegu kõik ugandalased on usklikud ja nii mängib kirik kohalike elus suurt rolli. Ugandas üha populaarsust koguva uuestisündinute kristliku liikumise jumalateenistus Kampala kesklinnas asuvas Watoto pühakojas meenutas rohkem popkontserti. Teenistusel kontserdisaalis oli sadu inimesi.

Muusikaliste ettekannete ajal tõusis publik püsti, plaksutas ja tantsis. Mitu korda palus teksapükstes jutlustaja publikul üksteise poole pöörata, kätest kinni võtta ning palvet lugeda. Samuti rääkis jutlustaja lugusid sellest, kuidas kirikule raha annetamine on inimestele elus õnne toonud. Uuestisündinute kirik on eriti populaarne noorte seas, mõned mehed pidavat teenistustel käima vaid lootuses leida endale süütu abikaasa.

Ka lähedalasuv traditsiooniline protestantlik Kõigi Pühakute katedraal on väga populaarne. Ehkki nädalalõpul on mitu teenistust päevas, oli seal rahvast nii palju, et kirikuhoonesse kõik ära ei mahu. Seetõttu on hoone kõrvale püstitatud kaks suurt telki, kus sajad inimesed saavad teenistust videoekraanilt jälgida. Kirikute populaarsus Ugandas on tingitud elulähedusest.

Näiteks Kõigi Pühakute katedraalis ei pelga kirikuõpetaja otsesõnu rääkida ka seksist. Minu võõrustaja joonis teenistuse ajal piiblis olulisi lõike alla ning annetas kümnendiku oma sissetulekust.

Pruudiksmüümise tseremoonia
Suurepärane viis Uganda traditsioone tundma õppida on kohalikud pulmad. Neid toimub igal nädalavahetusel arvukalt, sest kooselule ilma abieluta vaadatakse Ugandas viltu. Samas on abiellumine selles riigis vaevarikas ja kulukas ettevõtmine.

Mees peab naisega abiellumiseks tema perele maksma kas lehmade, raha või millegi muuga. Lisaks korraldatakse tavaliselt kaks pulma­tseremooniat: traditsiooniline ja tänapäevane. Et sellega toime tulla, läbivad noorpaarid enne pulmi kuudepikkuse nõustamise. Nende paaride jaoks, kes seda kõike endale lubada ei saa, korraldatakse vahel n-ö massipulmasid.

Traditsiooniline pulm ehk äraandmistseremoonia on tundidepikkune näitemäng, kus pruudi suguvõsa esialgu käitub, nagu ei teaks nad küllatulnud peigmehest ega ta sugulastest-sõpradest midagi, kuid lõpuks muidugi, kui just tõsiseid protokollirikkumisi ei toimu, saab noorpaar õnnelikult kokku. Traditsioonilist pulma mul kogeda ei õnnestunud, küll aga käisin moodsas pulmas.

Ka see oli tseremoniaalne: pärast kiriklikku laulatust ja söömaaega oli tundidepikkune kõnede ja etteastete voor, mida nii pruutpaar kui külalised välitelkide all istudes jälgisid ning mis kulmineerus pulmakoogi lahtilõikamise ja söömisega.

Paljudele uganda naistele paraku abiellumine rõõmustamiseks põhjust ei anna. Kuna mees maksab abiellumisel pruudi vanematele, siis vahel avaldab pere neiule meheleminekuks survet, isegi kui see tähendab kooli pooleli jätmist.

Lisaks peavad naised traditsioonide kohaselt meestele alluma. Praeguseks on see tava küll murenenud. Kui lugesin kohalikust ajalehest selleteemalist arutelu, siis arvamusi jagus seinast seina, ehkki meeste valdav seisukoht oli, et abikaasa peaks sõna kuulama.  

Kohaliku kultuuriga tutvumiseks tahtsin minna ka kinno mõnda uganda filmi vaatama, kuid Kampala kinodes jooksevad enamasti välismaa filmid, nii et tuli leppida teatriga. Käisin kesklinnas asuvas La Bonitas vaatamas Uganda väidetavalt tuntuima draamagrupi etendust «Ratastool», mis oli lõbus ning ilmselt sihilikult kitšilik segu teatrist ja videoklippidest. Kõigest ma paraku aru ei saanud, sest lisaks inglise keelele rääkisid karakterid vahel kohalikes keeltes.

Kampalas tasub teha tutvust ka ööeluga, mis on vähemalt nädalalõppudel väga aktiivne. Linna üks nooblimaid ja mõne kohaliku sõnul ka parim klubi on Guvnor. Baarides tasub proovida tuntuimat kohalikku alkohoolset jooki, 40-protsendist likööri Uganda Waragi.

Ujumine pole populaarne
Kui Kampala elanikel nädalavahetusel pulmatseremoonial osalemist kavas pole, siis lähevad nad hea meelega randa. Ma käisin Aafrika suurima, Victoria järve ääres asuvas Gaba rannas. Kalamehed müüvad rannas oma saaki, mida saab ka lasta grillida.

Samuti on võimalik minna paadisõidule. Randa pääsemiseks tuli maksta väikest tasu ning läbida turvakontroll. Eriti pühapäeva õhtul tulevad inimesed sinna tantsima või grillitud tilaapiat sööma.

Leidub ka ujujaid, kuid üsna vähe, sest vesi on reostunud. Veest võib saada lööbe, köha või midagi veel hullemat, näiteks väikesed parasiidid, kes kehas elutsema hakkavad. Maal ei tohiks parasiitide pärast paljajalu käia ja juua on eurooplasel soovitav vaid pudelivett.

Samuti on mõttekas Ugandat külastades võtta malaariatablette ning pimeduse saabudes määrida keha moskiitodevastase kreemiga, sest malaariat, mis kiire avastamise puhul on tavaliselt üsna hõlpsalt ravitav, ei pruugi arstid Euroopas ära tunda. Malaaria peiteaeg on aga pikk, nii et selle haiguse esimesed märgid võivad ilmneda mitu nädalat pärast Ugandast lahkumist.

Ettevaatlik peaks olema ka tänavalt toidu ostmisega, kuid paraku just sealt saab kõige paremat kohalikku toitu. Näiteks grillitud maisitõlvikuid või rolex’it, mis on pannkoogi sisse rullitud omlett aedviljadega.

Eesti kohvik Ugandas
Uganda kodudes on levinud toidud mittemagus roheline banaan, maniokk ja jamss, mis kõik maitsevad peaaegu nagu kartulid. Neid süüakse sageli maapähklijahust kastmega, aga ka lihaleeme ja ubadega. Hommikusöögina on levinud vedel hirsijahupuder, mis mul küll eriti kurgust alla minna ei tahtnud.

Mis puutub jookidesse, siis on Uganda kultuuri lahutamatu osa Aafrika tee, mis koosneb poolenisti piimast ning sinna võib lisada ka vürtse. Teed juuakse mitu korda päevas, kohv niivõrd levinud polegi. Head kohvi ja ka süüa saab aga äsja Kampala Ntinda piirkonnas eestlaste annetuste toel avatud kohvikust Pop Up.

Selles kohvikus töötavad eesti vabatahtliku Siisi käe all Uganda erivajadustega noored ning erinevalt enamikust Uganda söögikohtadest levib tasuta wifi.

Ugandas peetakse ebaviisakaks tänaval kõndides süüa või söömise ajal rääkida. Nooremad inimesed traditsioone eriti ei järgi, aga pulmas, kus käisin, sõid peaaegu kõik inimesed tõesti vaikides.

Sõna «local» («kohalik») peaks vältima, sest ugandalaste arvates viitab see nende alaväärtuslikkusele.

Riietumisnormid sõltuvad piirkonnast. Mõnes maakohas tuleks naistel oma jalad täiesti kinni katta, sest «vastasel juhul nad arvavad, et oled alasti», nagu mu võõrustaja mulle selgitas. Samas kinnitas ta, et eurooplaste alastusse suhtuvad kohalikud mõistvalt: «Nad aktsepteerivad seda, sest oled teisest kultuurist pärit.»

Ööklubides seelikute pikkuse piiranguid ei näi olevat, kuid päeva ajal ulatuvad need kohalikel vähemalt põlvini. Kui lühemat seelikut kanda, siis langeb tänaval eurooplannale osaks kohalike meeste kõrgendatud tähelepanu, mis väljendub hüüetes nagu «Mzungu!», «Tere!», «Elegantne!», «Kuidas sul läheb?», «Kuhu sa lähed?» jne.

Need hüüded pole küll otseselt ebaviisakad ja tavaliselt ei ürita hüüdjad vestlusesse laskuda, kui neile mitte tähelepanu pöörata või viisakalt vastata «Tere!» ja otsustavalt edasi kõndida.

Kui tänaval järelehüüdjad välja arvata, siis tunduvad ugandalased olevat üsna vaoshoitud ega lasku võõrastega vestlusesse. Ugandas ei kohanud ma telefoninumbri lunijaid ega ka pealetükkivaid müüjaid. Kui olin ära eksinud või muul põhjusel abi vajasin, siis aitasid kohalikud mind lahkelt ilma vastuteenet küsimata.

Eurooplane – aukartust äratav rahakott
Ugandalased tunnevad mzungude ees aukartust ega kortsuta kulmu, kui mõnda tava või vähem olulist reeglit rikkuda. Näiteks ei andnud ma supermarketisse sisenedes oma seljakotti hoiule või sealt lahkudes turvamehele tšekki näha. «Nad arvavad, et äkki oled kellegi mõjuka inimese tuttav ja kui nad sind ärritavad, siis neil tekib probleeme,» selgitas üks Ugandas pikemalt viibinud eurooplane.

Ta lisas, et Ugandas käsitlevad kohalikud mzungut lihtsalt n-ö rahakotina, sest peavad iga valgenahalist rikkaks, mistõttu on keeruline ugandalaste seas sõpru leida. Mina seda eriti ei kogenud: raha ei küsinud mult otseselt keegi, rääkimata sellest, et mind oleks üritatud paljaks varastada. Põhjus võis olla aga selles, et puutusin rohkem kokku suhteliselt jõuka Uganda keskklassiga.

Pole soola, jalanõusid, haridust
Uganda kesk- ja kõrgklassi ning vaesemate inimeste elustandardi ja ka maailmavaate vahel on tohutu erinevus. Nagu on ka erinevus riigi stabiilse lõunaosa, kus mina viibisin, ning alles hiljuti tõsiste mässuliste rünnakute all kannatanud põhjaosa vahel.

Kui mõned ugandalased naudivad vähemalt keskmise eurooplase elustandardit ning peaaegu pool elanikkonnast kasutab mobiilimakseid, ei suuda paljud neist rahapuudusel osta esmatarbekaupu: soola, piima, jalanõusid ja moskiitovõrke.  

Uganda ühiskonna lõhenemist põlistab haridussüsteemi ebavõrdsus. Kui Kampala mainekates koolides õpivad lapsed juba kuueaastasena murde ja lihtsamat füüsikat, siis äärelinnade ja maapiirkondade ülerahvastatud haridusasutustes ei saa õpilased vahel mitme aasta jooksul lugemistki selgeks.

Ammugi mitte inglise keelt, ametlikku riigikeelt, sest kohalikke keeli on Ugandas kümneid. Mõned lapsed ei saa üldse koolis käia, sest nende vanematel pole piisavalt raha. Ametlikult on seitsmeklassiline algharidus Ugandas tasuta, kuid koolivormi ja õpikute eest tuleb maksta ja mõned vanemad seda endale lubada ei saa.

Uganda SKT inimese kohta oli mullu 1300 dollarit (Eestis 20 600 dollarit), mis annab maailma riikide seas 205. koha. Täpselt samal kohal asub Uganda ka oodatava eluea põhjal, milleks on selles riigis 54 aastat. Pool Uganda elanikest on alla 15 aasta vanused.

Paljud enneaegsed surmad tulenevad aidsist. Mõne aasta taguste andmete järgi oli Ugandas HIVi nakatunud ligi 7 protsenti täiskasvanutest. Sageli surevad inimesed aga ka üsna kergesti ravitavatesse haigustesse, sest usaldavad arsti asemel üleloomulike võimetega ravitsejaid.

Uganda lehtedest lugesin mitmel korral, kuidas sellised posijad on rituaalsetel eesmärkidel teisi inimesi tapnud. Riik küll karistab selle eest, aga mõnede inimeste usk posijatesse püsib kõigutamatu.

Kümne aasta pärast on olukord ehk juba teistsugune, sest Uganda areneb tohutu kiirusega, seda nii inimeste mõtteviisi kui materiaalse heaolu aspektist. Mõtteviisi muutumist peegeldab näiteks fakt, et kui traditsiooniliselt on Ugandas puudega inimesed veel tabu, siis samas on seal tänapäeval ka väga edukaid ettevõtjaid, kes on näiteks pimedad või kel pole jalgu.

Uganda majanduse reaalkasv on viimasel kümnel aastal püsinud üle viie protsendi. Hiljuti avastatud naftavarud annavad sellele lisatõuke. Suur kasvupotentsiaal on ka põllumajandussektoril, kus on hõivatud ligi 80 protsenti tööjõust, praegu annab see ebaefektiivsete maaharimisviiside tõttu vaid viiendiku riigi SKTst.

Kiire majandusareng ja armukesed
Kiire majandusareng on aga toonud kaasa materialistliku maailmavaate, mis kombinatsioonis traditsioonilise elulaadi ja teisalt selle hääbumisega loob õõvastavaid suhtemustreid. Peaaegu igal ugandalasel, kellelt sugulaste kohta küsisin, on poolõdesid või -vendi. Uganda on üks väheseid kristlikke riike, mis aktsepteerib mitmenaisepidamist. Nüüdseks on see aga taandunud pigem armukesepidamiseks. Enamik abielus või suhtes olevaid inimesi petab oma kaasat.


Minu võõrustaja sõber, keskeale lähenev üsna jõukas Sam tunnistas, et tal oli hiljuti kolm tüdruksõpra, kes üksteisest ei teadnud. «Sa oled nii halb inimene!» oli mu esimene reaktsioon, mõeldes südametele, mis ta murdnud oli. Ma olin šokeeritud, sest Sam tundus olevat heatahtlik inimene.

Kuid pärast seda kui olin kohanud paari asjalikku ja töökat noormeest, keda tüdruksõber oli petnud ja siis maha jätnud põhjendusega, et noormees ei teeni piisavalt raha, hakkasin Sami mõistma. Noortel tudengineiudel on sageli peale oma poiss-sõbra ka jõukas, keskealine abielumehest armuke, kes ostab neile uhkeid riideid ja maksab juuksuriarveid.

Ugandalastele on tähtis hästi riides käia, üleslöödud kohalikud eristuvad Kampalas mugavamat stiili eelistavatest mzungudest.

«Meil Ugandas ei ole mehe-naise suhetes emotsionaalset lähedust nagu Euroopas,» lausus Sam. Võib-olla ütles ta nii vaid enda õigustamiseks, kuid ehk polnud tal tõesti olnudki tüdruksõpra, kes tahaks teda tema enda, mitte raha pärast.

Mis on demokraatia kulisside taga
Inimsuhetest arusaamisega võrdväärselt keeruline on Ugandas mõista poliitilist olukorda. Ametlikult on tegu demokraatliku riigiga.

Olukorda süüvimata võib seda ka uskuma jääda. Näiteks on riigis arvukalt erakätes ajalehti ja telekanaleid, mis esmapilgul annavad heal tasemel mitmekesiseid uudiseid.

Poliitikute teatud tegusid paljastavaid ning kritiseerivaid ajakirjanikke nagu ka opositsiooniaktiviste võivad aga tabada ähvardused, alusetud kriminaalsüüdistused või isegi füüsiline vägivald.

Inimõigusrühmituste teatel saavutas väljendusvabaduse piiramine viimaste aastate haripunkti mullu, mil toimusid üldvalimised. Võimud vahistasid kümneid ajakirjanikke ja püüdsid blokeerida sotsiaalvõrgustikke ning keelata televisiooni otseülekandeid. Üldvalimiste tulemusena jäi presidendiks juba 1986. aastast võimul olnud Yoweri Museveni. Seda hoolimata rahvusvaheliste vaatlejate avastatud rikkumistest valimistel.

Paljud ugandalased toetavad Musevenit, sest ta on toonud riiki majandusarengu ja stabiilsuse, millega naabermaad nagu Kongo ja Sudaan, kust Ugandasse sadu tuhandeid põgenikke saabunud, kiidelda ei saa.

Lokkava korruptsiooni üks süütumaid väljendusviise on üldlevinud praktika maksta liikluspolitseinikele trahvi asemel altkäemaksu.

Keskmised hinnad Kampalas:

• kilo banaane – 0,8 eurot

• päts leiba – 1 euro

• liiter piima – 0,6 eurot

• pudel õlut baaris – 1,5–2,5 eurot

• liiter bensiini – 1 euro

• 10-kilomeetrine sõit boda-bodaga – 2 eurot

• 10-kilomeetrine sõit taksoga (private hire) – 10 eurot