Õnne sünnipäevaks, kaisukaru!

Armsad kaaslased: vasakpoolse karuga mängis väiksena president Toomas Hendrik Ilves, parempoolsega peaminister Andrus Ansip. Foto: Tartu Mänguasjamuuseum

Täna tähistab oma auväärset 110. sünnipäeva kaisukaru, kelle nööpsilmadega pehmed järeltulijad ja hõimlased kuuluvad miljonite inimeste armsamate lapsepõlvemälestuste hulka.
 

Nii laste kui ka kaisumõmmikute hea tundja, kirjanik Tiia Toomet on öelnud: «Igaüks, kellel on lapsena olnud kaisukaru, teab, et karust paremat sõpra on raske leida.

Kui kogu maailm näib sulle ülekohut tegevat, võid pista nina tema pehmetesse karvadesse ning tunda end taas turvaliselt ja kaitstult. Oma kaisukarule võid rääkida absoluutselt kõigest, ka muredest ja ebaõnnestumistest. Ta ei pahanda kunagi, vaid vastab sulle alati jäägitu armastusega.»

Esimesed mohäärplüüsist kaisukarud olid enamjaolt beežikad, harvemini tumepruunid, valged või hallid, ning umbes keskmise nuku mõõtu, räägib Tartu mänguasjamuuseumi direktor Triin Vaaro. Karud said kiiresti populaarseks ning peagi hakati neid tegema kõikvõimalikes suurustes ja värvitoonides, pandi mõmisema ja liigutama, nende sisse peideti kuumaveekotte, lõhnaõlipudeleid ja rahakotte.

Hea president Teddy
Ingliskeelses maailmas teddy bear’ina tuntud kaisumõmmik sai nime Ameerika Ühendriikide 26. presidendi Theodore, hellitusnimega Teddy, Roosevelti järgi. Mississippi ja Louisiana osariigi piiritüli lahendamise ajal kutsusid võõrustajad presidendi jahile ja sidusid karude puudumise tõttu puu külge väikese musta karupoja, kelle siis president pidi maha laskma.

Roosevelt pidas sellist teguviisi äärmiselt alatuks ning käskis karupoja vabastada. Sellest kirjutati ajalehtedes ning leidlik Brooklyni poepidaja Morris Michtom lasi oma naisel Rose’il õmmelda kaks plüüsist mängukaru, sättis need vaateaknale ja varustas sildiga «Teddy Bear’s»  ehk «Teddy karud». Uut tüüpi karudel oli tohutu menu ning peagi rajas nutikas kaupmees mängukarusid tootva firma The Ideal Novelty and Toy Company.

Saksamaal hakkas Margarete Steiffi pehmete mänguasjade firma valmistama plüüsist liikuvate käppadega karusid, mida sai nagu nukke istuma panna. 1903. aastal, kui uusi mõmmikuid esitleti Leipzigi mänguasjamessil, tellis üks ameeriklane neid tervelt 3000 tükki. 1907. aastal müüs Steiff juba peaaegu miljon mängukaru.

Vaaro jutu järgi tunneb väga vana ja haruldase Steiffi mängukaru ära kõrvas oleva nööbi järgi, millel elevandi kujutis või kiri «Steiff».

Eestisse jõudsid esimesed kaisukarud ilmselt Saksamaalt, siin kingiti neid haruldasi ja kalleid lelusid jõukate perede lastele. Karude kuldaeg saabus meile 1920ndatel–30ndatel, kui välismaalt toodud karusid müüdi mänguasjakauplustes, aga julgustati käsitöölehtede või naisteajakirjade näpunäidete järgi ka ise kodus valmistama.

Vahvad lood
Paljud huvitava saatusega kaisukarud on leidnud elupaiga Tartu mänguasjamuuseumis. Omakootud tumepruunist riidest kaisukaru parandamisel leiti tema kõhust täitematerjalina kasutatud 1928. aasta Postimees.

Inglismaal valmistatud Karlutt, kelle esialgsest pikast siidisest karvast pole vahepealne aeg palju järele jätnud, kingiti 1933. aasta jõuludeks väikesele Helgile. Väikesel valgel karukesel oli kunagi kaks venda, ning kõik kolm kingiti 1930. aastatel Viljandis elanud Lo’le ja tema vanematele õnnekarudeks.

Sõja ajal maale põgenedes võeti pesukorvis riiete ja muude asjade seas kaasa ka karukesed, aga kahjuks varastati korv pikal reisil ära. Alles jäi ainult Lo ema karu, keda ta kandis alati oma käekotis. Muuseumi maskottki on kaisukaru – Kai Maseri 1994. aastal õmmeldud triibulise rahvariideseeliku ja lilleliste käppadega Lillekäpp.

Neist ja paljudest teistest muuseumikarudest saab lugeda Tiia Toometi «Suurest karuraamatust».