Pere kahest autost on üks tagasillaveoga ja suverehvidega, nii et seda polnud mõtet lumest puhtaks ajadagi – jäi sinna, kus oli. Teise autoga Jürisse tööle sõitma hakanud tütar helistas peagi, et sõidukid seisavad risti-rästi Iru mäel ja ei saa edasi ega tagasi. Sealt vabanenud, tuli tal veel kahes kohas, kus tee veidike tõusis, autoga ummikus istuda.
Lumeuputus oli kõigile üllatus, aga ega see lumi nüüd poole tunniga ka taevast alla tulnud. Ehk oleks saanud kriitilised kohad siiski enne saha ja soola-liivaga üle käia? Samal põhjusel ei suutnud 1A buss Viimsi piiril üsna väikesest tõusust üles sõita ja liiklus seisis seni, kuni juht lõpuks ise olukorra lahendas, leides läheduses olnud lumehunniku alt liiva.
Kuna bussi peale ei saanud loota, hakkasime helistama taksofirmadesse. Kui algul panid need oma kliendid lihtsalt pikalt muusikat kuulama, siis hiljem ei võetud enam üldse telefoni. Üks dispetšer, kes õnnestus lõpuks toru otsa saada, ütles, et päevased juhid pole veel alustanud, käigus on vaid üks masin ja helistagu me hiljem.
Miks on alati nii, et siis, kui taksot kõige rohkem vaja, seda ei saa? Olgu põhjuseks halb ilm, suured pühad või laulupidu, aga vahel võid taksot ootama jäädagi. Enamasti öeldakse otse, et pole mõtet helistada. Kas tõesti ei saaks vajadusel rohkem autosid välja panna? Juhid, enamasti ettevõtjad, on ju suuremast teenistusest huvitatud. Päeval kurdavad nad küll üksteise võidu klientide vähesuse üle.