Bumerangilapsed kolivad vanematekoju tagasi

Täiskasvanud mees ja tema vanemad. Illustratiivne foto. Foto: SCANPIX

Aasta-aastalt pöördub Ameerikas aina enam 20ndates ja 30ndates täiskasvanuid tagasi oma vanematekoju elama, et end rahaliselt kindlustada.

Wall Street Journal kirjutab, kuidas 2009. aastal kolis värskelt Brighami Ülikooli lõpetanud Kate Werrett tagasi vanematekoju West Linni. Kuigi ta plaanis elada vanemate juures vaid paar kuud, jäi ta lõpuks sinna kaheks aastaks.

Selle aja jooksul kogus neiu 12 000 dollarit. Järgmisel aastal leidis ta omale uue töökoha korteriühistu haldajana ja kasutas sääste teise kanti kolimiseks. «Ma pole kindel, kas teeksin seda uuesti,» kommenteeris 26-aastane Werrett.

Väljaanne nimetab seesuguseid 20ndates ja 30ndates noori täiskasvanuid, kes vanemate juurde tagasi kolivad, bumerangilasteks, keda USAs on väidetavalt miljoneid. Bumerangilapsed käivad valdavalt juba tööl, kuid pole jõudnud oma jalgealust veel majanduslikult kindlustada.

Paljud nn bumerangilapsed kogevad vanemate juurde naastes, et lapsepõlvekodus elamine on märksa kasulikum ning tulusam tegevus, kui nad alguses arvasid.

«Õppisin oma vanemaid taas lähedalt tundma. Nad teadsid, et minu valik polnud mulle kerge, kuid nad mõistsid, et see on minu jaoks suurepärane moodus raha säästmiseks,»  ütles Werrett.

2010. aastal elas üks viiest ameeriklasest vanusegrupis 25 – 34 kodus, milles peatus korraga mitu erinevat põlvkonda. Valdav osa elas koos vanematega. 2000. aastal oli sama näitaja vastavalt 15,8 protsenti ja 1980. aastal kõigest 11 protsenti.

Uuringutest selgub, et 78 protsenti bumerangilastest ütlesid, et nad olid oma elukorraldusega rahul. 77 protsenti ütlesid, et nende rahalise seisu väljavaated tõotavad edu.

Lisaks mainisid 72 protsenti küsitletutest, et ka nende vanemad said laste koduselamisest finantsilist abi ja kasu. Mõnel juhul aitasid bumerangilapsed näiteks pere nooremaid lapsi hoida või olid üksikvanemale moraalseks toeks.