/nginx/o/2011/11/12/830784t1h538e.jpg)
Oktoobri edenedes ei väsi me mõtlemast Hispaania peale. Küsimus pole vaid sealsete pankade pahade laenude suuruses, vaid Mariano Rajoy valitsuse meelsuses. Kas Madrid nõtkub välissurve all ja palub abi? Kui teravalt reageerib rahvas? Ehk teisitisõnu: kui sügavat alandust on nad valmis taluma?
Prominentse ajaloolise sotsioloogia uurija, Briti professori Dennis Smithi hinnangul kõrgub see küsimus kogu euroala kohal. Nagu ta hiljutisel konverentsil selgitas, võivad poliitikud ja investorid euroala tulevikutrende palju paremini mõista, kui heidavad pilgu «alanduse» faktorile psühholoogilises ja kultuurilises kontekstis.
Nagu me teame, väidab professor Smith, on üheks sõjajärgset Euroopa Liitu defineerivaks jooneks «esitleda end kui alandusjärgset režiimi». Liit loodi ravimaks Teise maailmasõja haavu ning seega «väärtustati alati kõrgelt vabadust ja võrdsust, aga ka vendlust».
Kuid pärast finantskriisi puhkemist «on alandus taas mastaapselt Euroopa areenile naasnud». Riikidesiseselt kogevad nõrgemad grupid majandusvalu, euroalaüleselt alandatakse aga nõrgemaid riike moel, mis oli sõjajärgsel alandusjärgsel perioodil tabu.Veelgi rabavam on professor Smithi jaoks see, kuivõrd erinevalt riigid alandusele reageerivad – näiteks Kreeka ja Iirimaa.
Sedalaadi psühholoogiline žargoon võib näida ärritavalt abstraktne. Kuid nii nagu investorid aduvad vahel turukriiside olemust, võttes aluseks inimliku leina viieastmelise tsükli (eitus, viha, tingimine, depressioon ja alistumine), võib alanduse psühholoogia analüüs ka euroala suhtes selgust tuua.
Sest on ju nii, et nood perifeeriamaad on kogenud kontrolli kaotust, staatuse langust, kõrvalejätmist otsustusprotsessist (ja varsti võib-olla ka euroalast endast) ning nende kohanemine käib mööda klassikalisi radu, nii nagu riikide ajalugu neid on vorminud.
Professor Smith usub, et näiteks Iirimaal on juba olemas tugevad kultuurilised mehhanismid alandusega toimetulekuks, olles elanud aastakümneid Briti mõjusfääris. Krediidibuum pakkus küll peksupoisi-rollist korraks leevendust, kuid liiga üürikeseks ajaks, et iirlased oma harjumusi minetada jõudnuks. Ja nii ongi nad reageerinud hiljutisele alandusele põgenemise (st emigreerumise), pragmaatilise leppimise (reformid) ja põlgliku kuuletumisega (huumoriga vürtsitatud kujul).
«Sellise taktika puhul lehvitatakse halvustavat identiteedi kui omamoodi lahingulippu – kas siis lustlikult või põlastavalt – osutades sellele, et silt on tegelikult talutav.» Näiteks lehvitasid suvel jalgpalli EMile suundunud Iiri fännid suurt Iiri lippu sõnadega «Angela Merkel arvab, et me oleme tööl».
Kreekat on aga ajalooliselt iseloomustanud suur rahvuslik uhkus. «Kõik need 25 jõukuseaastat päästis kreeklasi avaliku sektori laienemine... nad matsid valusa mineviku unustusse ning harjusid mugava olevikuga (nüüdseks lähiminevikuga),» väidab professor Smith.
Seetõttu on praegune alandus ja riigisektori pitsitamine neile täielik šokk. Pragmaatilise leppimise asemel «on erinevalt Iirimaast valdavaks reaktsiooniks kättemaksuiha,» ütleb professor ja märgib, et «poliitikuid rünnatakse tänavatel füüsiliselt. Tähtsaid riigiasutusi pannakse põlema. Saksa poliitikuid kujutatakse meedias natsidena... kasvab nii radikaalse parem- kui vasakleeri populaarsus.»
Hispaaniat professor Smith oma sohvale seadnud ei ole. Kuid mul on kahtlane tunne, et nad on pigem Kreeka kui Iiri instinktiga. Alandus pole asi, millega «toimetulemise» vallas Hispaanial just palju kogemusi oleks.
Ma ei tea, kas hispaanlased mu hinnanguga nõustuvad, aga võtmeküsimus kõlaks nii: kui Angela Merkel ja teised «tugevad» tahavad toimiva kriisilahenduse leiutada, peavad nad süvenema alanduse olemusse. Sest muidu võib mõnede riikide psühholoogiline seisund veelgi patoloogilisemaks pöörata.
Copyright The Financial Times Limited 2012