Aed vajab talve üleelamiseks abi

Elupuu pruun sisu tuleks välja puhastada, et see hallitama ei läheks. Foto: Tiina Kaukvere

Sügise keskpaika jääv väetamine taimedel eelolevat talve enam üle elada suurt ei aita, kuna taimed ei jõua varuaineid kudedesse koguda, rääkis Räpina aianduskooli dendroloogia õppejõud Andres Vaasa Jardini aianduskeskuses toimunud õppepäeval.

Samas saab aednik veel palju ära teha, et aidata taimedel Eestimaa krõbedale külmale vastu panna. «Multšimine on hea viis külmaõrnadele taimedel turvatunnet juurde anda,» ütleb Vaasa. Peenra võib katta männikoore- või turbamultšiga, muruniite või puulehtedega, nii ei pääse külm juuri näpistama.

«Lehemassi võiks vabalt niidukiga ära peenestada, kokku koguda ning multšimiseks kasutada,» ütleb dendroloog ja aiatark. Lisaks külma eest kaitsmisele orgaaniline multš ka rikastab mulda. «Lehemultši võib sügisel kaevata mullaga segamini, kuna kaevatud muld on kevadel kobedam ja ei külmu väga sügavale,» lisab ta. Multšimise tulemusena saab taim tubli koguse väetist.

Eriti oluline on peenra multšimine just igihaljaste taimede puhul. «Lumi jääb okste ja okaste peale ning juure juurest on taim täitsa paljas ja külm saab ligi,» põhjendab Vaasa.

Okaspuud tuleb enne talve ka puhastada. Eelkõige vajab inimkätt elupuu, millel levib seen nimega Didymascella thujina.

«Tänavune aasta võib olla oma vihmasuse tõttu soodusaasta sellele seenele. Profülaktiliselt on kõige mõistlikum pruun osa hariliku elupuu seest välja puhastada ja ära põletada,» annab Vaasa nõu. Isegi kui okaspuul seent kallal ei ole, on taime puhastamine igal juhul kasulik.

Okaspuudel võiks vanad oksad üldse seest lõigata, et puu ei läheks lumekoorma all hauduma. «Varismaterjal imab suures koguses vett sisse ja on hea koht hallitusseentele,» tõdeb taimeteadlane.

Tiheda okastikuga elupuusortide ja kuuskede puhastamisel on abimeesteks kummikindad. «Raputage varis alla, ja et oleks seda parem kätte saada, pange lina või kile enne puu alla,» soovitab Vaasa.

Puudealune tuleb kindlasti varisenud okastest puhastada, et need haigusi ei levitaks. «Kõige mõistlikum on puudealune ära multšida. Kui varis sinna ka jääb, siis see saab võimalikult ruttu orgaaniliseks aineks,» põhjendab Vaasa.

Lisaks on okaspuude puhastamine oluline selleks, et lumi pääseks võimalikult okste vahele. Näiteks kerakujulise põõsa puhul fikseerib okste vahele pääsenud lumi puu kuju ega vajuta oksi laiali. «Kerakujulisi sorte võiks ka kokku siduda, sest kui üks suur oks ära murdub, on kogu tervik rikutud.»

Selleks et oksad lumeraskuse all ei murduks, tuleb põõsad puhastada ka närbunud õitest. «Meie koolis olev aedhortensia trendisort «Limelight» oli lumerohkel aastal nii katki, kui katki olla saab, kuna õied jäid peale. Pidime alumisi oksi lausa ära lõikama,» kirjeldab Vaasa.

«Kuna puul on kõige olulisem tüvi, siis tüvesid tuleb ka kaitsta,» rõhutab spetsialist. Sügisel istutatud puudele ja põõsastele tuleks talveks tüve ümber panna plastikkaitse.

«Kui sügisel on istutatud viljapuu, siis selle tüvi on mõistlik ka üles koonusesse mullata. Õrna koorega noor puu on hiirtele meelepärane,» selgitab Vaasa. Hiirel aga ei olevat nutikust 30 cm kõrgusele koonuse otsa ronida.

Lisaks närilistele tuleb tüvesid kaitsta külma ja päikse eest. Kargel ja päikeselisel talvepäeval tõmbab tume tüvi ligi päikseenergiat, mis puu üles soojendab. Öösel tulevad tugevad miinuskraadid ja suur temperatuuride kõikumine lööb koore sisse lõhesid või tekitab külmalaike. Seetõttu tuleb igihaljaid taimi, millel ei ole talvel päikese eest piisavalt varju, varjutada varjutuskangaga.

«Kangast ei pane me otse taimele, vaid taime ümber tuleks teha karkass või lüüa maha vaiad, kui maa ei ole veel külmunud. Hiljem karkassile kanga asetamine on juba aja küsimus, aga soovitatav oleks see ära teha ikkagi sügisel, hiljemalt detsembris,» räägib dendroloog, kes soovitab meie kliimas paksemat varjutuskangast.

Paljud põõsad ja näiteks roosid talvituvad väga hästi aga ka kuuseokste või hoopis pakasekanga all. «Pakasekangale on kindlasti vaja tugiposte, kui seda kasutada rooside katmiseks, et lume raskus ei teeks taimedele nii palju liiga,» ütleb Vaasa.

Samas kinnitab ta, et aednik peab valvas olema, et pakasekanga all ei tekiks hiirehotelli. «Roosid tuleks mullata tavalise aiamullaga, mille võtate peenralt, kus pole sarnaseid roosõielisi kasvanud – sinna ei taha hiir väga minna,» ütleb Vaasa. «Muidu, kui peenar pole üles mullatud, on seal hiirtel selline pillerkaar, et nad söövad teie roosid täitsa valgeks. Kevadel on valged kooritud pliiatsid kanga all,» hoiatab ta.

Tüved võiks külmaga samuti pakasekanga sisse mähkida. «Taime ei tohi kanga sisse puua, vaid jätta õhuvahe. Kui tuleb raske lumi peale, siis kevadel ei pruugi enam taime olla, kuna see on pakasekanga sees ära haudunud,» selgitab ta. Sulaperioodil võiks pakasekanga ära võtta, et taim õhku saaks.

Veel võiks selleks, et taim pakasekanga all hauduma ei läheks, aeg-ajalt suurema lume kanga pealt ära raputada ja vahel kanga serva lahti võtta, et õhk ligi pääseks.

Varjutuskangas eemaldatakse kevadel, aga alles siis, kui maapind on täielikult sulanud. «Tokiga tuleks torgata ümber taime oleva mulla, veendumaks, et keltsa all ei ole,» soovitab Vaasa.

Räpina aianduskoolis hakkas mõni aasta tagasi läiklehine mahoonia kevadpäiksega juba õitsema, ehkki turbamultši all oli maa veel külmunud. «Varjutuskangas eemaldati ja taim sai šoki. Maa oli külmunud, aga päike säras lehtedele. Kuskilt vett juurde ei tulnud ja see, mis oli lehtedes ja okstes, aurustus,» meenutab Vaasa. Nii oligi õnnetu taim nädala möödudes üleni pruun.

Sellepärast soovitab ta varjutuskanga eemaldada alles siis, kui maapind on sulanud ja õues sajab vihma.

«Üks külm talv taimele siiski tavaliselt liiga ei tee, aga mitu külma talve järjest on surmav,» tõdeb Vaasa. Samas märgib ta, et ehkki mõnikord võib kevadel kahjusid vaadates ahastusse sattuda, ei tohiks seda liiga traagiliselt võtta. «Me lihtsalt elame sellises kliimas! Tuleb mõelda nii, et külm teeb aeda ruumi, sest iseseisvalt on väga raske millestki aias loobuda!»