Eurotoetuste üle on tüli majas

Eesti jagab Euroopa raha järgmiseks seitsmeks aastaks. Illustratsioon: Pm

Aastatel 2007–2013 sai ja saab Eesti Euroo­pa Liidult 3,4 miljardit eurot toetusi. See on raha, mille eest on ehitatud teid ja haiglaid, koolitatud töötuid, toetatud ettevõtteid, tehtud teadust. Sellele lisandub veel ka rohkem kui 1,2 miljardi eur­o eest otsetoetusi Eesti põllumeestele ja raha maaelu arendamiseks.

Umbes samas suurusjärgus (täpne arv pole veel teada, sest Saksamaa tahaks tegelikult Euroopa Liidu eelarve vähendamist) loodab Eesti saada eurotoetusi ka järgnevaks seitsmeks aastaks. Eelmisel aastal algasidki ettevalmistustööd järgmiseks perioodiks, see on aastateks 2014–2020. Aasta otsa on tehtud tööd ja just nüüd, sügise hakul, jõuti esimese vahefinišini.

Mõned eesmärgid on alles jäänud, mõned välja jäänud, selgunud on esimesed võitjad ja kaotajad, need, kes võivad loota suuremale Euroopa abile tulevikus, ja need, kes enam nii palju eurorahaga arvestada ei saa. Nagu ikka on selle peale alanud ka esimene virin…

«What the f***,» ütleb üks kõrge Eesti riigiametnik. Tema on üks neist, kes osaleb rahandusministeeriumi eestvedamisel loodud, aga kõikide erinevate ministeeriumide esindajaid sisaldavas töögrupis, mis paneb paika euroraha jagamise üldpõhimõtted.

See pahane reaktsioon (tõlkes «Mida paganat!») käib aga otseselt selle kohta, kuidas rahandusministeerium otsustab ja määrab, kes saavad ja kes mitte. «Kaasamist ja koostööd teeseldakse, tegelikult otsustab keegi mister X rahandusministeeriumis,» jätkab ta.

Alles ettepanek

«See on alles ettepanek, lõpliku otsuse teeb valitsus,» võtab rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik Kadri Tali emotsioone maha, tema koordineerib rahandusministeeriumi poolt kogu seda protsessi.

Konflikt on aga siiski olemas ja asja sisu on järgmine. Nagu öeldud, algasid ettevalmistustööd eelmisel aastal. Lisaks ministeeriumidele osalesid näiteks Arengufond, kaasati mitmeid eksperte. Valmisid toredad analüüsid à la «Eesti järgneva kümne aasta arenguvajadused».

Nende põhjal hakati paika panema eesmärke ja lahendusi, kuidas eesmärkide poole liikuda. Moodustati töörühmi, põrgatati ideid, mõtteid ja dokumente erinevate ministeeriumide ning teistegi organisatsioonide (näiteks kümnete erialaliitude) vahel. Tehti täpsustusi, muudeti sõnastusi ja lõpptulemusena valmis suve alguses mahukas dokument, kus kirjas osalt lennukas, osalt veidi kantseliitlikus keeles sõnastatud 11 suurt eesmärki Eesti jaoks.

Kõikide nende suurte eesmärkide alla kirjutati omakorda lahti kümneid konkreetsemaid lahendusteid. Tuleb tähele panna, et mitte ühegi eesmärgi taga ei ole veel konkreetset rahanumbrit, kogu arutelu käibki praegu veel üsna abstraktsel tasemel. Niisiis, 11 suurt eesmärki oli Eestil kirjas, kõik ministeeriumid osalesid nende koostamises, kui järsku septembris laekus rahandusministeeriumist paber, kus 11 eesmärgist oli alles jäänud viis ja kuus olid valikust välja jäänud (vaata graafikut).

Tali ütleb selle kohta küll, et see on alles ettepanek, mille valitsus peab kinnitama. Paraku kogemus näitab, et valitsus üldjuhul ka kinnitab. Asi pole ehk isegi valikus endas – võib-olla on see kõige õigem valik, aga kurtmine käib selle üle, kuidas valik tehti. Et kuidagi tagatubades, et kuidagi varjatult, et kuidagi ei tea kelle poolt.

Tõsi, ükski pilt aga ei ole mustvalge. Näiteks kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhataja Jorma Sarv, tema esindas kultuuri selles rahandusministeeriumi juures koos käinud juhtgrupis, ehitab kiriku keset küla.

Ühelt poolt ütleb Sarv, et kriitikat saab teha, et võib-olla polnud kõik täiuslikult läbipaistev, et võib-olla oleks saanud rohkem selgitada. Teisalt lisab ta, et keegi pidi lõpuks ju otsuse tegema. «Ma rahandusministeeriumile midagi põhimõttelist küll ette ei heida,» ütleb ta. «Kui midagi valitakse, siis ikka kellelegi ei meeldi.»

See aga, et näiteks eesmärk «Eesti kultuur on kestlik» jäi euroraha jagamise valikust kõrvale, oli Sarve sõnul ootuspärane. Sama kinnitab tema ülemus, kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles. «Kultuur ei olegi Brüsseli asi. Selles mõttes polnudki selles kontekstis raha loota,» räägib ta.

Ka Tali kinnitab, et peamine põhjus, miks osa eesmärke valikust välja jäi, oli just seepärast, et nad pole Brüsseli terminoloogiat kasutades «abikõlblikud». See tähendab, et on asju, mida Euroopa Liit toetab, ja on asju, millega iga riik peab ise hakkama saama.

Näiteks kultuur või turvaline elu on teemad, millega iga liikmesriik peab ise tegelema. Kriitikud ütlevad selle peale muidugi, et miks siis üldse oli vaja kõiki analüüse, visioone ja eesmärke seada, kas pole kümned inimesed teinud pool aastat tühja tööd? Rahandusministeerium jälle vastab, et alguses oligi vaja saada tervikpilt ja alles seejärel hakata vaatama, milleks üldse Brüsselist raha saab ja milleks mitte.

Rohkem ajudesse

Nagu öeldud, ei käi praegu veel jutt konkreetsetest rahasummadest, ainult üldistest eesmärkidest ja põhimõtetest. Nii ei saa veel ka öelda, kes kui palju konkreetselt saab, küll aga on võimalik välja raalida need, kellel suuremad lootused, ja need, kes peavad vähemaga leppima.

Üks konkreetne ja Brüsseli enda poolt välja käidud nõue: ajudesse peab minema rohkem ja betooni vähem. Kõik on muidugi suhteline. Kui eelmisel perioodil 2007–2013 läks 14 protsenti rahast ajudesse ja 86 protsenti betooni, siis nüüd on nõue, et vähemalt 20–25 protsenti peaks minema ajudesse.

Aga isegi siis, kui Eesti ise peaks astuma veelgi suurema sammu ajude poole, on selge, et absoluutarvudes jääb betoon ikkagi domineerima. Midagi pole teha, üks sild või üks haiglahoone lihtsalt maksab nii palju, et sama raha eest võiks kümme aastat järjest koolitada kõiki Eesti doktorante.

Ometi, proportsioonid muutuvad. Igat masti koolitajad, teadlased, töötud, arendajad, tervisega tegelejad võivad ooda­ta ehk isegi kaks korda suuremat rahasadu. «Koolitusfirmadele tuleb rõõmusõnumeid,» möönab ka Tali.

Mõned teised jälle peavad arvestama väiksemate summadega. Üheks selliseks on näiteks keskkonnaministeerium, kust ehk kostabki kõige enam skeptilisi noote. Suured veeprojektid, kanalisatsioonid ja prügilad on tehtud, raha jääb tulevikus vähemaks.

Kui sellega võib veel leppida – oli seda ju ka oodata –, siis mitmed teised kärped tekitavad valusaid vaidlusi. Näiteks on üheks tüliõunaks, kuidas maksta Natura alade omanikele. Jutt käib eravalduses olevates maadest, mis on looduskaitse all.

Siiani on maaomanikele makstud kompensatsiooni põllumeeste arvelt, need aga enam ei taha, et nende euroraha ära võetakse. Kokkulepet pole.

«Ma ei taha paanikat tekitada, aga pingutame selle nimel, et raha ikkagi saaks,» möönab ka keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv, et on tekkinud esimesed ebakõlad eurotoetuste järgmise perioodi suhtes.