On siis vaja seda raha kulutada?

Majandusminister Juhan Parts pani Auvere elektri­jaamale nurgakivi. Foto: Liis Treimann

Kui minister või mõni Eesti Energia juhtidest võttis Auvere elektrijaama ehitavalt Alstomilt meelehead, siis pole kahtlust, et neid tuleb ahnuse eest karistada. Paraku pole peale teadmise, et Alstom on pistise maksmisega ametiisikutele Lätis, Tuneesias ja Malaisias vahele jäänud, meil isegi kaudseid vihjeid, et Prantsuse firma oleks seda teinud ka Eestis.

Eesti Energia ärikultuur on seni olnud laitmatu, ahnuses kahtlustatavad ärijuhid selles firmas kaua ei püsi. Äraostmatust Juhan Partsist (IRL) on seda samuti raske uskuda. Võetagu neid ridu kui proloogi arutlusele, kas Eesti valitsusel ikka tasus investeerida uude põlevkivielektrijaama.

1.

Televisiooni jõud on suur. See pole mingi uudis, et Eesti Energia nõukogu nõustus uue põlevkivielektrijaama ehitusega vaid seetõttu, et Parts seda otsesõnu neil teha käskis. Ajalehed kirjutasid sellest eelmisel suvel.

Aga kui populaarne telesaade «Pealtnägija» seda oma sisendaval moel üle kordas, said sellest korraga aru nii tuhanded koduperenaised kui ka näiteks opositsiooniparteid Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid.

Partsi oleks selle otsuse eest võinud umbusaldada juba rohkem kui aasta tagasi. Praegu on umbusaldusavaldus aga mugav käik, sest meedia on teema vahtu löönud ja vahuharjal on mõnus purjetada.

Kui probleemi veelgi lihtsamalt sõnastada, siis võib ju väita, et meedikute palkadeks raha ei ole, aga kasutule elektrijaamale kulutatakse miljard eurot.

Ma ei ole analüütik, kes paneb valemisse eeloleva kümne aasta majanduskasvu ja elektritarbimise prognoosid, energiakandjate hinnad, ning võrreldes seda uue elektrijaama kuluga, saab vastuse, kas jaam on kasumlik või mitte. Eesti Energia kontoris on need arvutused tehtud ja need olid ka valitsuse laual investeerimisotsust tehes.

Tasuvusarvutuse juures on veel üks väga tähtis muutuja – Euroopa Liidu kliimapoliitika. Kui viimasel ajal on CO2 tonni hind liikunud vahemikus 7–10 eurot, siis me ei tea, milliseks see kujuneb järgmisel aastal või viie või kümne aasta pärast.

Eeldatavasti palju kallimaks kui praegu. Veelgi enam, 2015. aastal valmiva jaama eluiga on 40 aastat, aga juba 2040. aastal peaks Euroopa Liidu elektritootmine olema CO2-vaba.

Aga seda võib ka mitte juhtuda, sest Euroopa Liidu kliimapoliitika pole rahvusvahelist tunnustust saanud. Karismaatiline kliimavolinik Connie Hedegaard võib olla väga veenev, aga kui kaua Euroopa Komisjon jaksab vastutuult astuda? Seega ei pruugi CO2 tonnihind tõusta praeguselt tasemelt palju kõrgemaks.

Põlevkivielektrijaama ehituse ümber käiv mäng on mitmekihiline ja kõrgetasemeline ega ole nii lihtne kui väide, et õdede ja arstide palka ei saa tõsta, sest kogu raha läks elektrijaamale.

2.

Kui püüda mängureid ja huvigruppe kirjeldada, siis alustada tuleks Eesti Energia tegevjuhtkonnast. Mõjukas ja osav Sandor Liive koos oma meeskonnaga püüdis uue jaama ehituseks valitsuselt välja rääkida võimalikult häid tingimusi.

Eestisse pole viimastel aastatel ehitatud ühtegi elektrijaama riiklike subsiidiumite lubadusteta. Uus põlevkivielektrijaam pole erand. Partsi korraldust hakata ehitama uut jaama võib tõlgendada kui jõhkrat surveavaldust, aga kui peeglit pöörata, võib seal näha äriettevõtet, kes rääkis valitsuselt oma projektile välja toetusraha.

Nii ongi uus jaam kindlustatud riigi subsiidiumiga. See on umbes 150 miljonit eurot.

See raha ei tule otse Eesti maksumaksja taskust, vaid eraldatakse Eesti Energiale CO2 kvoodina. 14,5 miljonit tonni, mida firma võib müüa või kasutada elektri tootmiseks. CO2 kvoodi eraldab Eestile Euroopa Komisjon ja see ei lähe otseselt meile midagi maksma.

Tõsi, selle võiks maha müüa ja raha kulutada – mitte küll õpetajate või hooldajate palkadeks, nagu kergesti võiks ekslik mulje jääda –, vaid keskkonnasäästule kusagil mujal.

Peale kvoodi paneb valitsus Eesti Energia kapitali kokku 350 miljonit eurot lisaraha. Sellest umbes poole võiks lugeda uue elektrijaama ehituse toetuseks. Aga see ei ole kulutus, vaid investeering.

3.

Riigikontrolli peakontrolörist Tarmo Olgost on septembri lõpus avaldatud ülevaate järel saanud põlevkivielektrivastaste kõneisik. Riigikontrolli ülevaade on sisukas, soovitan soojalt lugeda, kuid sealt ei tule välja, et oleks olemas arvutuskäik, mis näitaks, et ka riiklikku toetust saades oleks uus põlevkivielektrijaam kahjumlik projekt.

Äris on alati risk, et investeering luhtub. Nii on ka uue põlevkivielektrijaamaga. Aga riigi lubatud toetussummade abil kujuneb uus põlevkivijaam üsna edukaks investeeringuks, mis toidab Eesti riigikassat veel aastakümneid, andes oma panuse tuludesse, millest maksta palka riigitöötajatele, olgu need ministrid või koristajad.

Kusagilt peab elekter tulema. Kord kolme aasta tagant ujutavad Norra hüdrojaamad meid oma toodanguga üle, aga ka veevaestel aastatel on voolu vaja. Nii Loode-Venemaa, Läti ja Leedu kui ka Soome elavad praegu elektridefitsiidis.

Kust tuleb jaamavastaste kindel veendumus, et see jääb roostetama või tühikäigul õhku kütma, ma ei oska öelda. Pigem arvan, et nende usku sellisesse stsenaariumisse toidab midagi muud kui majanduslik arvestus.

4.

Eesti elektriturg avaneb tuleval aastal. Meie ligi kaheksa teravatt-tundi tarbimist kulub igale lähiriikides tegutsevale firmale ära. Kui põlevkivijaama poleks, oleks kindlus suurem, et mõni teine elektrijaam saab oma toodangut müüa.

Soome Fortum on korra juba teravalt sekkunud põlevkivijaama ehitusse, kui esitas Euroopa Komisjonile kaebuse, et Eesti tahab anda lubamatut riigiabi.

Analoogse kaebuse saatis Brüsselisse Reformierakonna liikme juhitud MTÜ Eesti Tuumajaam, kes esindab siinseid Eesti Energiast sõltumatuid elektritootjaid. Nende väikeste tootjate mõju ei maksa alahinnata kohalikus poliitikas. Äsja ju otsustas valitsus, et Eesti Energia ei saa tulevast aastast hakkpuidu põletamise eest taastuv­energiatoetust.

Majanduslikult pole selles otsuses mingit loogikat. Kogu Euroopas kasutavad kivisöejaamad biomassi. Eestis enam mitte. Põhjuseks asjaolu, et toetusraha kõikidele tootjatele ei jätku ja keegi pidi loobuma.

Kuigi Parts oleks tahtnud kärpida pigem väiksematelt koostootmisjaamadelt, jäi ta kaotajaks. Kui ikka kõik suuremad pangad on Tallinna Elektrijaamale laenu andnud, siis ettevõtte rahavoog on muutunud üsna kindlalt kaitstuks.

5.

Eestis on arvukalt energiaettevõtjaid, kellele Partsi nimi on hullem kui punane rätik härjale. Eesti Energia sisemaiste konkurentidena ei maksa unustada teisi põlevkivitööstureid, sest kõigile ei pruugi põlevkivi toorainena jätkuda.

Ühesõnaga, jätkub piisavalt huvilisi, kelle meelest võiks ajakirjandus avaldada iga päev ühe loo, et hullemat raharaiskamist kui Eesti Energias pole kunagi varem nähtud. Neil huvilistel on raha ja neil on pikaajaline edukas meediastrateegia. Raiskamine on vaeses Eestis teatavasti kõige suurem patt.

Kuigi te võite nüüd irooniliselt märkida, et selle loo auto­r on Liive kõige suurem fänn, võin enda kaitseks öelda, et mu meelest ei peaks me Eesti kõige väärtuslikumat ettevõtet laskma tükkhaaval laiali tassida.

Üks grupp jäi nimetamata. Õige nähtamatu, aga rahakas rahvusvaheline gaasilobi. Kui poleks põlevkivijaama, siis võiks Eesti vajada gaasielektrijaama. Umbes niisama võimas kui ligi 300 MW uus põlevkivielektrijaam võiks kerkida Muugale või Paldiskisse ja toituda LNG tankeritega kohale veetud gaasist.

6.

Riigikontrolli audiitorid on lasknud end ära lollitada taastuvenergia-lobistidel. Riigikontroll kordab lobistide suuvoodrina, et põlevkivienergia keskkonnamõju on suur, aga ei nimeta, milline tootmisviis peaks suurt põlevkivijaama asendama.

Lihtne on rahvale valetada, et põlevkivijaama asemel võib ehitada uusi hakkpuidul töötavaid koostootmisjaamu. Nii palju kui on võimalik, see tähendab, nii palju kui soojuskoormus kannab, on koostootmisjaamad juba Tallinnas, Pärnus ja Tartus püsti. Veel oleks võimalik ehitada mõni üsna väike jaam.

Kust tuleb elekter siis, kui merekaabel puruneb? Ja üleüldse, miks peaksime alandlikult lootma impordile, kui suudame ise olla konkurentsivõimelised elektritootjad?

Ühe võimaliku alternatiivina põlevkivielektrile on räägitud Leedu tuumajaamast. Visaginase jaama on ettevalmistatud kuus aastat, paraku pole see projekt kuhugi jõudnud. Kui uudiseid otsustavast edasiliikumisest jõuludeks ei tule, siis võib projekti lõplikult maha kanda.

7.

Riigikontrollil on õigus ühes asjas. Eesti pikaajaline energia­strateegia on ajale jalgu jäänud. See on Partsi tegemata töö. Tõesti, võiks olla üks ettenägelik strateegiadokument, mis kõike arvesse võtab.

Samas on Eesti energiaturg nii pisike, et üksainus suur muutus võib kõik pea peale pöörata. Eesti majandus on väga väike, meile piisab ühest suurest elektrijaamast, mis oleks varustustuskindluse ja energiajulgeoleku tugisammas.

Nii tundub talupoeglik arusaam, et olgu see jaam meil olemas, üsna mõistlik. Seda enam, et ehitatav jaam on üsna väike – ligi 300 MW. 40 aastat tagasi ehitatud põlevkivikompleksi võimsus oli 2000 MW. Sellega võiks katta kogu Eesti tarbimise. Uus jaam ei saa sellega üksi hakkama isegi jaaniööl. Uue jaama kõrval on piisavalt ruumi tuuleelektrile või naabrite juurest imporditud hüdroenergiale.