Ostuhuvilisi investoreid Venemaalt on küll rahapaigutuseks sobilikke võimalusi otsimas mitmeid, kuid üleliigne optimism on kohalike kinnisvaramüüjate ootused liialt kõrgele kruvinud.
Paljukommenteeritud Vene päritolu investorid on otsimas head kaupa üüritootlusega 8–10 protsenti, neile aga pakutakse kinnisvara, mille tootlus peaks investori arvates olema 15 protsenti.
Kaheksaprotsendiline tootlus on reaalne heas asukohas olevate investeerimisobjektide puhul, kus on pikaajaliste üürilepingutega stabiilsed üürnikud. Kui aga tegemist on madala krediidireitinguga üürnikega, halvas asukohas oleva remontivajava hoone ning lühiajaliste üürilepingutega, tuleb rääkida juba märksa kõrgematest riskidest ja kõrgematest tootlustest – selline on investorite mõttemaailm.
Välisinvestoritelt oodatakse tihti kohalikust keskmisest turutasemest kõrgemat tehinguhinda, mis pärsib investeerimisobjektide müüki, seda võimendab kohalik nõrk müügioskus. Sageli on müügimaterjalid kehvalt ette valmistatud. Samuti häirivad investoreid müüjate läbirääkimiste käigus muutuvad nõudmised.
Kui Eestis mõistliku hinnaga kinnisvarakaupa teha ei saa, lahkuvad segadusse aetud investorid Läänemere kaldalt Šveitsi ja Londonisse, mis on venelaste alternatiivsed eelistatud investeerimispiirkonnad.
Kinnisvaramüüjad peaksid kahe jalaga maa peal seisma – Venemaal on rikkust palju, kuid seda ei kulutata hoolimatult. Turutingimuste lähedaste hinnaootustega investeerimisobjektid leiavad huvilised loetud nädalate ja kuudega.
KINNISVARAOSTJATE TÜÜPVEAD
Kinnisvara ostmine on paljudele elu suurim finantstehing. Sellest lähtuvalt võiks eeldada, et ostu kaalutakse pikalt ja põhjalikult ning valik on nii ratsionaalne kui võimalik. Samas näitab praktika, et tihti lähtub ost emotsionaalsest otsusest ning sellega kaasnevad paratamatult mõned tüüpvead.