/nginx/o/2012/10/12/1369056t1ha83c.jpg)
«Muretsemisest on saanud lausa moeasi, väga paljud inimesed muretsevad liiga palju ja teevad seda koguaeg,» rääkis psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Pärnu Juhtimiskonverentsil.
Psühhoterapeut: muretsemisest on saanud lausa moeasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tohtrite uksetaguseid mujal maailmas, ja ilmselt ka Eestis, ummistavad patsiendid, kes käivad kontrollimas, kas kõik on korras. Neil ei ole midagi häda, nad lihtsalt muretsevad,» rääkis Kalaus. Ta ütles, et viimase 10-20 aastaga on massiliselt kasvanud üldistunud ärevushäire diagnoosimine.
Muretsemine mõjutab inimesi negatiivselt – muretsejatel tekivad keskendumisraskused, tähelepanu probleemid ning enesetunne on halb. «Muretsemine ei lähe üle – see on kestev. Selle vallandaja on üks konkreetne mõte. Paraku võib meile igal ajal igasuguseid mõtteid pähe tulla. Me ei saa valida, mis ajahetkel meid mingi mõte tabab. Muretsejad aga arvavad, et mõte ongi reaalsus,» rääkis Kalaus.
Inimesed usuvad, et muretsemisest on kasu – nad arvavad, et see valmistab neid paremini ette. «Kroonilised muretsejad hakkavad muretsema ka muretsemise enda pärast. Ülemäärased muretsejad püüavad ärevate mõtetega ka võidelda – nad püüavad mitte mõelda, püüavad neid mõtteid tõrjuda. See on umbes nagu palli põrgatamine - mida tugevamini põrgatame, seda kõrgemale üles pall hüppab. Teiseks kasutuks valikuks on mitmed strateegiad näiteks alkoholi liigne tarbimine, liigsöömine, ärevust tekitavate olukordade vältimine,» kõneles Kalaus.
On aga ka mõistlikud strateegiad – näiteks negatiivsete ennustuste hindamine ning vaidlustamine, muretsemise kasu ja kahjuga seotud uskumuste vaidlustamine, muretsemise edasilükkamine.