Loe, kuidas Partsi nõunik põhjendab uut põlevkivielektrijaama

Auvere elektrijaama nurgakivi panek. Foto: Liis Treimann

Majandusminister Juhan Partsi nõunik Jüri Raatma saatis täna hommikul IRLi parlamendifraktsioonile kirja, milles põhjendab uue Auvere põlevkivielektrijaama ehitust. E24 avaldab Raatma kirja erakonnakaaslastele.

Riigikontrolli kriitika Auvere elektrijaama rajamise suhtes jaguneb sisuliselt kolmeks väiteks:

1) Eestil pole uusi elektrijaamu üldse vaja;

2) põlevkivielektrijaam ei tasu ennast ära.

3) vanu Narva energiaplokke oleks saanud veel edasi kasutada;

Esimese teema üle vaieldi sisuliselt praegu kehtiva elektrimajanduse arengukava koostamise käigus aastatel 2007-2008 ja vaidlustest kasvas välja arusaam, et Eesti julgeoleku huvides on omada oma territooriumi elektrijaamu, mis suudavad vajadusel katta Eesti tarbijate vajaduse elektri järele.

Vaielda võib selle üle muidugi lõputult. Leidub neid, kes arvavad, et võiks elektrit suures mahus osta Venemaalt või teistest naaberriikidest ja ise mitte elektrijaamu omada. Tasub aga tähele panna, et meile lähinaabritest Läti ja Leedu juba sõltuvad imporditud elektrist, ka Soome impordib osa elektrist Venemaalt. Vaadates aga Läti ja Leedu elektrihindu on päris selge, et sellist asja nagu odav Vene elekter ei ole olemas – nt Leedu elektrihind on pidevalt kõrgem kui Eesti elektribörsi hind.

Samuti on küsitav varustuskindlus, Loode-Venemaa elektrisüsteem, millega Balti riigid seotud on ei ole mingi ammendamatu elektri oaas, sest viimastel kümnenditel pole tehtud suuri investeeringuid võrkudesse ja tootmisse. Probleemiks võib see osutuda eeskätt siis, kui elektri tarbimine on tipukoormuse lähedane, sest kui kõik ümberringi tahavad elektrit tarbida rohkem kui seda ise toota suudavad, siis kusagilt peab see elekter ju tulema. Iseenesest ta aga ei teki, see on vaja toota. Kui häda käes, on hilja elektrijaama ehitamise peale mõtlema hakata. See, millised muud riskid seostuvad Venemaa elektriimpordist sõltuvuses olemisega, on iseenesest mõista eraldi teema. See, et Narva vanade elektrijaamade eluiga on ümber saamas, on ilmselt pikka tõestust mittevajav väide. 

Teise teemaga seoses ei ole samuti puudus kritiseerijatest, kes soovitavad esimese asjana panna kohe kinni põlevkivist elektritootmine, mis meid aastakümneid on elektriga varustanud. Sisult on see soovitus praegu võrreldav sellega, kui keegi soovitaks Eesti põllumeestel kohe loobuda maa kasutamisest vilja kasvatamisel.

Lühidalt on peamised põhjused, miks just põlevkivielektrijaama nii elektrimajanduse arengukavas kui selle ellurakendamisel majandusministeeriumi ja valitsuse poolt tarvilikuks on peetud, järgmised:

1) põlevkivi on maavara, mida Eestis leidub ja mille kasutamise kogemus on pikaajaline. Mitmete muude energiaallikate puhul sõltuksime energiakandjate impordist või oleks meie elektritootmine prognoosimatu (nt. tuuleenergia).  Kivisütt, millega paljudes riikides varustuskindlus tagatakse, saab küll sisse vedada, ent kivisöejaama CO2 õhkupaiskamine on vaid pisut väiksem põlevkivist ja kokkuvõttes ei tasuks see end ära. Maagaasi osas sõltub Eesti praegu 100 protsendiliselt Venemaalt imporditavast gaasist. Käib küll töö selle nimel, et tekiks alternatiiv Vene gaasile, ent see võtab ka optimistliku stsenaariumi korral aastaid. Tähelepanuta ei maksta jätta ka asjaolu, et gaasi hind on täna suurusjärgus, et sellest toodetud elekter ei ole täna elektriturul konkurentsivõimeline.

2) tasub tähele panna, et põlevkivijaama kriitika keskendub peamiselt sellele, miks põlevkivienergeetika on halb, mitte sellele, milline elektrijaam oleks selle asemel otstarbekas ehitada. Huvitav, miks Leedu gaasielektrijaamad enamasti seisavad? Vastus on lihtne - sellise gaasi hinna juures ei tasu tootmine end ära, kuigi elektrihind Leedus on Eesti omast kõrgem. Tuumaelektri odavusest rääkijad unustavad mainida, et tuumajaama rajamise ja ohutusega tagamisega seotud kulude tase, mis viimastel aastatel on veelgi tõusnud, on selline, et tuumajaama elekter muutub konkurentsivõimeliseks alles praegustest elektrihindadest tunduvalt kõrgematel hinnatasemetel. Rääkimata sellest, milliseid ressursse nii kapitali kui inimeste näol tuumajaama rajamine eeldab ja kui komplitseeritud see on (võrdle Olkiluoto tuumajaama käivitamise raskused, projekti kallinemine, Leedu tuumaprojekti teostamise keerukus). Taastuvenergiaallikate puhul tuleb arvestada, et varustuskindluse tagamise kontekstis saab rääkida eelkõige biomassi kasutamisest. Tuulest saab elektrit küll toota, kuid paraku mitte siis, kui teda vaja on, vaid üksnes siis, kui tuul puhub. Majanduslikult tasuv suures mahus elektri salvestamise tehnoloogia praegu puudub. Päikesest suures mahus elektri tootmise tasuvusest oleme vähemalt Eesti tingimustes küll kaugel.

3) biomassi (nt puidu) kasutamine elektri tootmises tervitatav ja seda on riik ka tugevalt soodustanud toetades nii puidu kasutamist põlevkivielektrijaamas kui koostootmisjaamade rajamist. Uue põlevkivijaama puhul on oluline arvestada, et see on võimeline kuni 50 protsendiliselt ulatuses kasutama elektri tootmiseks hoopis puitu kui taastuvat energiaallikat. See muudab elektrijaama tasuvaks ka olukorras, kus tänasest karmim Euroopa energiapoliitika on viinud elektri ja CO2 hinnad tõusule.

Kas aga poleks otstarbekas Narva uue elektrijaama asemel rajada koostootmisjaamu? Seejuures rõhutatakse sageli asjaolu, et koostootmisjaamade efektiivsus on põlevkivijaama omast palju kõrgem ja tehakse sellest lihtsustatud järeldus nagu oleks koostootmisjaamas elektri tootmine palju säästlikum ja tasuvam kui põlevkivijaamas. Paraku on siin piiravaks teguriks see, et koostootmine on efektiivsem üksnes juhul, kui tekkiv soojus on võimalik tarbijatele maha müüa. Väiksemaid koostootmisjaamu, mis on suurtest vähemtasuvamad, on Eestisse võimalik veel rajada, ent suurtele koostootmisjaamadele ei jätku meil soojuse tarbijaid sest kõikidesse suurematesse linnadesse on tänaseks biomassil koostootmisjaamad juba rajatud. Kahjuks, ei piisa nendes jaamades toodetud elektrist isegi suveöö minimaalseima elektritarbimise (umbes 400 MW) rahuldamiseks ning seetõttu tuleb osa elektrit toota suurtes elektrijaamades.  Seega, kui soovime toota elektrit ligilähedaseltki oma vajaduste rahuldamiseks tuleb paratamatult osa elektri tootmisel tekkinud jääksoojusest taevasse lasta.

Energeetikas on paraku nii, et suuremad elektrijaamad on elektri tootmiseks kordades efektiivsemad, kui väiksemad jaamad ning seetõttu on mõistlik vähemalt osa elektrit tootja just seal, jah elektri tootmisel eraldub jääksoojust, mis paisatakse õhku või jahutatakse veega. Nii töötavad kõik suured elektrijaamad maailmas, ning selles mõttes ei ole Narva elektrijaamad mingisugune erand. Oluline on, et võttes eraldi elektri tootmise, on põlevkivijaama kasutegur kõrgem kui koostootmisjaamadel.

Poleemika Auvere jaama tasuvuse ümber oli aktuaalsem möödunud aasta suvel, mil valitsus jaama ehitamise vajalikkuse suhtes otsuse langetas. Jaama ehitamine iseenesest oli Eesti Energial aastaid kavandatud ja ette valmistatud projekt, samuti oli ammu selge, et jaama ärilist tasuvust mõjutab suuresti see, milliseks kujuneb tulevikus CO2-kvoodi hind turul. Eesti Energia kui ettevõtte jaoks tegi otsustamise raskeks ja riigi kui aktsionäri seisukohta vajavaks see, et otsuse langetamise ajal ei olnud Euroopa Komisjon andnud luba energiajulgeoleku tagamiseks ehitatavale jaamale riigiabi andmiseks. Loataotlus riigiabiskeemi heakskiitmiseks oli küll esitatud, ent positiivset otsust selles suhtes veel ei olud. Tänaseks on see küsimus lahenenud positiivselt –Euroopa Komisjon on heaks kiitnud uuele jaamale riigiabi andmise tasuta CO2 kvoodi eraldamise näol, milles müügist saadud vahendeid tohib kasutada uue elektrijaama rajamiseks. Mis puudutab uue jaama konkurentsivõimet ambitsioonika Euroopa energia- ja kliimapoliitika elluviimisel siis ei tohiks unustada, et jaam ehitatakse kuni 50 protsendi ulatuses biomassi kasutamise võimekusega st juhul kui CO2 hind muudab põlevkivi kasutamise ebamõistlikuks on jaam võimeline biomassi kasutades vähendama oma CO2 heitmeid 50 protsendini st tänapäevase gaasil töötava elektrijaama tasemele.

Mis puudutab siin-seal kõlavaid väiteid justkui oleks olemasolevaid vanu Narvas asuvaid energiaplokke võimalik modifitseeritult kasutada ka edaspidi riigi varustuskindluse tagamiseks, siis tuleks arvesse võtta järgmist. Lõviosa Narva elektrijaamade tootmiskoosseisust on tänaseks vanem kui 40 aastat. 2004-2005 rajati küll kaks uut energiaplokki, kuid ainult nendele ei saa riigi energiajulgeoleku tagamisel loota, sest keevkihtplokkide võimsusest piisab vaid absoluutse tarbimismiinimumi tagamiseks. On fakt, et enamiku Narva elektrijaamade energiaplokkide eluiga on üle 40 aasta.

Praegu Narva Elektrijaamade koosseisus tööl energiaplokid, mis rajati vahemikus 1963-1973. Need energiaplokid on tänaseks sisuliselt oma esialgselt planeeritud tööea ületanud ja edasine kasutamine toimub vaid pidevalt ja väga tähelepanelikult nende energiaplokkide metalli seisukorda analüüsides, et olla vajadusel valmis vigane energiaplokk kiiresti peatama. Näiteks katla trumlite, turbiini korpuste ja energiaplokkide kandekonstruktsioonide puhul on nende asendamine praktiliselt võimatu või vajab investeeringuid suurusjärgus, mis muudab energiaploki edasise käitamise majanduslikult ebaotstarbekaks. Seetõttu ei saa täna keegi anda garantiid, et Narva EJ-de vanemad energiaplokid üle 10 aasta kestavad. 10 aastat on aga energeetikas lühike aeg. Investeeringuid planeeritakse ette vähemalt 30 aastaks.

Investeeringud väävli- ja lämmastikuheitmete seadmetesse võimaldavad küll plokkidel töötada pärast 2016. aastat ning pakuvad leevendust edasiste valikute tegemisel kuid ei muuda olematuks fakti et tegemist on väga vanade tootmisseadmetega, mis on oma kasutusea lõpus. Lisaks vähendavad lisatavad heitgaaside puhastusseadmed vanade energiaplokkide niigi madalat kasutegurit veelgi. Plokkide, kuhu väävli- ja lämmastikuheitmete vähendamise tehnoloogiat ei paigaldata, kasutustunnid on alates 2016. aastast piiratud 17500-ga, ning selle ületades tuleb need plokid sulgeda.

Ülaltoodud argumentidest ja riigi energiamajanduse arengukavast lähtudes langetas valitsus mullu otsuse investeerida uue põlevkivi ja vajadusel ka biomassi kasutava energiaploki ehitamisse.